kümme aastat hiljem

kõik on nii võõras
kõik on nii endine

üks jutukas sai kümne aastaseks. ta tegutseb siiamaani. või vähemalt ripub avalikus ruumis üleval. ja mõned käivad seal jutustamas. harva küll.
see jutukas on olnud mõnedki aastad osa minu elust. ja tegemistest. nüüd enam mitte. juba mõned aastad.
kui üle (ligemale) kümne aasta tulevad inimesed kokku on taasleidmisrööm kirjeldamatu. see tunne, nagu oleksid tagasi saanud nooruse. avastamisröömu. ja lustimisinnu. sa näed punti tuttavaid. räägite nendest, kes tulla ei saanud. ja nendest kes kohale tulid.

- näe, sinagi oled juurde võtnud
- mitu aastat me nüüd näinud ei olegi?
- oi, sa saad varsti isaks/emaks?! mitmes laps see teil nüüd ongi?
- aa.. sinul on ka laps, õige, ma kuulsin... kui vana nüüd?
- tead, pihib ta mulle, mul on saladus... me abiellume... järgmisel neljapäeval.
- hmm.. nagu ma näen - te olete oma kooselu nüüd seaduslikuks teinud?! (õige vastus - juba viis aastat tagasi)
- kas tead, x ja y pulmad on järgmisel nädalal... (korrektne vastukõla - jah, hea, et kõik on jäänud "perekeski")
- sa töötad ikka sealsamas? (harva kui selle peale "jah" kostus)

sealt jutukast, samast (tuumik)seltskonnast on tulnud palju paare. kooselusid ja abielusid - kes julgeb öelda, et netitutvus ei toimi või et seebikalaadsest sõpruskonnast ei võiks asja saada...
muidugi, need tantsud seal mättasel lambakarjamaal, ja need teised kusagil mujal, teises ajas, on küll sarnased, kuid ka siiski erinevad. niisamuti nagu need jutud (õlle)klaasi taga. sest inimesed on muutunud. vanemaks. kuigi hingelt püütakse olla noored. ja kohati ollaksegi. sest pool elu on veel ees.
ja siis lajatab sulle vastu lagipead teadmine - sa oled sellest east välja kasvanud. sul on kahju. kahju et enam pole aega. pole aega ega jaksu. koguneda. nii nagu ennemuiste - kord(k)i kuus. ja istuda. nii nagu ennemuiste. tööpäevade kaupa. jalutajas.