inimene

Looduse kroon (?)
inimene on üks kummaline olevus. päris alguses elas ta Looduse stiihiate kiuste. nüüd püsib ta elus iseenda lolluste kiuste. üks aeg leidis ta, et maa ja ilm kuulub temale, kuulutas end Loodusest ülimaks, kroonis end ja hakkas ammutama maavarasid. ütles - Loodus kuulub Minule. praegu näeme üha enam, et inimeseloom üritab hakkama saada Looduse kõrval. Loodust kaitstes ja säilitades. huvitav, kas kunagi, sadade ja tuhandete aastate pärast jõuab inimkond nii kaugele, et sulandub taas Loodusega ühte? saades tagasi osaks Loodusest - sealtsamast kust tema on tulnud? ei-ei, ma ei mõtle roheliste ega võltsroheliste reklaamikampaaniad - need ju ikka tarbimisele suunatud. pigem ikka suuremas perspektiivis - põlvkondade pärast, aastatuhandeid hiljem praegusest.

seni aga nautigem oma elukest inimeste seas. peab ta end siis Looduse krooniks või mitte. on ta siis seda või mitte.

nagu öeldud; inimesed on kummalised olevused - nad kogunevad karjadesse, ehitavad palju kõrgeid maju ja elavad nende sees. ning tunnevad end sealjuures hästi. või vähemalt enam-vähem. nad on loonud palju huvitavaid legende ja räägivad, et see on kultuur. võtavad ja ütlevad, et lähevad Loodusesse. tegelikult suruvad endid üksteise võidu kitsale liivasele rannaribale, et saaks oma paljastatud kehalappe pruunistada päikese käes. nii ammutavat nad energiat.

mõned käivad ka metsas. õnneks vaid vähesed, sest kui sinna sama suur tung oleks, siis jääks õrnast alustaimestikust vaid räbalad järele.

Inimene märgistab enda rada. selleks et teised inimesed ei eksiks. teaksid teed tagasi tulla oma inimeste juurde. et leiaks tee tagasi enda omandi - auto, elukoha jne manu. osad märgid on selleks, et kõik teaksid - inimene oli siin. on see märgistus siis loodusesõbralik, või mitte.
muide, kui inimene on osa Loodusest, siis juhul kui märgistus on inimesesõbralik, kas see tähendab siis, et märgistus on ka loodusesõbralik? muidugi, sõbralikkus on subjektiivne mõiste ja meetriga seda mööta ei saa..




Loodust jälgides on, järgmine huvitav küsimus et kui palju võtab inimese jälgedel ja viitadel inimtegevusest aega tuhmuda. näiteks järvel olev paadikai? või kunas saab rabaks sinna tehtud laudtee? tean, tean - targad on kunagi selle välja arvestanud ja kindlasti kusagile ka kirja pannud. kuid -kas see on ka tõene? seda ei saa kontrollida ühe eluea jooksul, teiseks sõltub see kindlasti paljudest lisatingimustest...









mida enam ma Looduse peale mõtlen ja seal jalutanud olen, seda enam mulle tundub, et Loodus kroonib inimest. siis selles mõttes et Loodus on inimesest üle. betoonpostid sammalduvad ja saavad osaks maapinnast ja juba ammu enne seda on määndunud ja maapinda mattunud prügi mis hunnikutes metsa alla visatud.
kokkuvõtteks - inimese eluraas on Looduse arengu kõrval kui liblika tiivarips. jah, jäljed jäävad, kuid suuremeelne Loodus koristab need endasse.