kas sul on koduigatsus ka juba? - päris ema ükspäev
ei, üldse mitte
kus sa oled, mis teed? - küsis sõbrants kui mulle helistas.
jõuan kohe koju...
oled tallinnas juba???
ei-ei, jõuan maale, tegin väikese matka...
ei, mul ei ole koduigatsust. pole iialgi olnud. samas ei saa ma öelda, et ma oleks kunagi kodutu olnud. või juurtetu. minu sees istub väga väga sügaval minu lapsepõlvekodu. kahekordne eramu aedlinnaku serval. suur krunt kus oli nii maasikapõld kui õunapuuaed. kaks kasvuhoonet, millest ühes kasvasid viinamarjad. teises -vanemas, ma ei mäletagi, et oleks midagi kasvatatud. vb mäletan valesti. suur elupuu ja paljud muud pisiasjad. neid ma vahel igatsen, kuid mitte nii nagu igatseks kodu. pigem nii nagu igatsevad kõik oma lapsepõlve - parem, rohelisem, turvalisem.
edasi olen alati elanud korterites. kolinud mõnigi kord, aga mitte liiga palju.
aa.. ja maakodu sai muidugi ka koduks nimetet. mõnda aega. ja loomulikult on praegu mu kodu, mu kindlus, Tallinnas. pelgurannas, viiekordses korterelamus. seesama, mida mõnda aega remonditud, oma käe järgi seatud.
samas ei saa öelda, et mul puuduks igatsus. aga ma olen alati igatsenud ja eks igatsen praegusel hilisel tunnilgi inimesi. lähedasi. armastatuid. ja selleks ei pea olema päevi, nädalaid eemal. piisab tundidest. jah, ma olen armastusemaniak. ma vajan armastet inimeste lähedalolu. pidevalt.
või... ongi see koduigatsus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar