koolivaheaeg. mõtled, et saad oma teismelise põnniga kuskile kaugemale minna. aga ei, kus-sa! kõigepealt selgub et endal mõned arstil-käigud keset nädalat, siis tuleb välja, et kallil kaasal olenemata puhkusenädalast mõningad tööülesanded ja lõppeks - lapselgi kevadvaheaja puhul igasugu sisseastumise katsed...
katsed -
eile olid. kõigepealt kell 10 ühes koolis, siis kell 11 teises koolis. kihutamine läbi linna. õigemini küll neli ringi tallinnale peale enne keskpäeva viieminutiline hilinemine jätab teismelised teises koolis ukse taha. vähemalt kuni "järelkatseteni" mida iganes see tähendab. tüdrukul tundub keskkoolikoht kindel olevat. poisil aga...
täna käis siis polütehnikumis. avat' uste päeval. tuli tagasi ja teatas nördinult - sinna ainult nelja-viielisi tahetakse! mina vastu - proovida võiksid ikka. ise mõttes -mida asja, nelja-viielised õpivad Reaalkoolis, inglise -prantsuse lütseumides ja mujal säärastes eliitkoolides. aga talna polütehnikum?! sinna peaks ju ometi kolme-neljaline sisse saama!.. saavutustele ja numbritele orienteeritud haridussüsteem. kahju lastest. muide, kes veel ei tea - keskkool (gümnaasium) ei ole kohustuslik. seega puudub selline asi nagu rajoonikool. jah põhikooli lõpuni, seda küll. aga edasi - oled omapäi huntide keskel.
Horton
lastefilm selline. eile sai vaatamas käidud. muidu tore. ja armas. aga need reklaamid!! neid oli veerand tundi! mõtlesin, et kui NÜÜD ka kõik lapsed sirgelt filmi lõpuni jaksavad vaadata on ime. ja nende reklaamide sisu... tagaajamine - olemas, tulistamine - olemas; pommid - olemas; sõda - olemas. ainus, mis puudus, oli veri üle ekraani. siis oli veel üks reklaam. üks naine. õbluke, lilla särgiga. istub laua taga üksinda. nutab. pisaratega, nagu oleks äsja kellestki ilma jäänud. pikalt. nutab. ja veel nutab. istudes ühel kohal, vappudes. nutab. nii minutit kolm-neli järjest. pisike B vaatab jäägitult. tundub et on isegi nutu äärel. reklaami point tuleb välja viimastel sekunditel, kui vappudes nuttev tibi ahastab - palun, palun pange tuli kustu, kui lahkute ruumist. jah, töötab. jah, on shokireklaam. AGA MIKS KURAT NAD TOPIVAD SELLISEST LASTEFILMI ETTE!!! mis, te tõesti arvate, et 2-3-4 aastane, kellele Horton on mõeldud, saavad sellest aru? või, te tõesti usute, et 2-3-4 aastane kustutab tuled, kui lahkub ruumist????? nad ulatuvad lülitinigi vaid lapsevanema sülest või redelilt!!
ehk peaks tihedamini kinos käima. seekordne kinoskäik lõppes 40 minutit peale kinosaali sisenemist B appihüüdva nutuga. ei lohutanud teda ei sprait ega paugumais ega süles hoidmine. aeg oli lahkuda. küll aga rääkis ta tänagi "elevanti vaatama!" :)
prillipoed
kallil kaasal prille vaja. instrumentaariumis on praegu aled. miskit stiilis - sinu vanus on protsent, mille prillidelt maha arvame. vmt. käisime eile kristiine instrus. astume leti ette, prilliretsept on koju ununenud. küsime - teil arstile saab, eksole? jah, ma võin aja reedeks või laupäevaks kirja panna? meie - aa, et siis pole vahet, toome parem kodust retsepti. tädi näpib kogu meie jutuajamise jooksul mingeid prilliraame. ei mingit huvi MILLISEID prille otsime, millised raamid, kas oleme leidnud sobiva või misiganes - a'la tehke, mida tahate, aga palun ärge mind enam tülitage.
sama keti teine pood. viru keskuses. kuna seekord oli pisike B kaasas hoidsin teda esialgu tagasi ja lasin kallil kaasal pisut instrus sebida. kui sinna jõudsime, siis oli müüja endiselt leti taga, kallis kaasa nuuskis mööda prillilette. katsus üht, piidles teist. vaatasin küsiva näoga kallile kaasale otsa - öeldi, et kõik mis on, on väljas. kommenteerisin valjusti - et kas müüa siin majas ei tahetagi? no lähme siis mujale. (olen jah bich) aga vaatasime igaks juhuks veel ringi. et äkki tädi ikkaTAHAB oma palka välja teenida. B sai mõnele prillile küüned taha - siis oli tädi küll kohe platsis. aga et küsiks - kas aidata saab vmt. ei, seda pole. üldse ei imesta, et instrus igasuguste aledega kliente püütakse - infi juhtkonnale - pöörake tähelepanu müüjatele ja nende suhtlusoskuse lihvimisele, selmet kahjudega kaubelda.
lõppeks arvas kallis kaasa - lähme eagle visioni' sealt saab vähemalt teeninduse... teenindus oli kui öö ja päev. lapsele leidsime pastaka ja paberigi, personaalne müüja tutvustas meile klaase, tuulas sahtlipõhjast polaroidinäidisedki, tegi ümber poe tuuri õigete prilliraamide leidmiseks - ideaalne.
nih, tänaseks aitab virisemisest.
homme püüan optimistlikum olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar