1. veebruar 2008

Pisikesed põrgulised

ehk mida teha jonnijuurikaga.
jah. meil on ka see "kohutava kahese" iga käes. täna rohkem kui ükski teine juba olnud päev. kokku vist küll veel vähem kui kümmekond, aga vähemalt viis jonni käisid täna meil külas.

mul on käeulatuses üpris hea raamat "nutt ja jonnihood", kuid ma ei ole suutnud siiamaani selle sirvimisest sügavamale laskuda. muidugi on üheks põhjuseks ajanappus, teiseks aga sirvimisel tekkinud esmamulje - et midagi väga põhjapanevalt uut sealt nii kui nii ei leia.
see, et jonn ja nutt on lapsel meetod pahameele ja sinuga vastupidise arvamuse väljendamiseks, on ju siililegi selge. aga mida ise teha sel ajal kui laps sinuga omas keeles vaidleb? muidugi on kõigil vanematel kujunenud välja omad nõksud, ja kindlasti usume endi omi neid kõige õigemad olema.'

ma ei pea õigeks lapse minema saatmist nutu või jonnituuri ajal. mõtelgem - laps näitab jonniga, et tema julgeb meist erinevalt arvata. ja selle peale ütleme meie - mine, jonni teises toas, ja kui jonn üle on läinud (loe - kui sa arvad samamoodi kui mina, või oskad oma arvamust peita mõne mulle meeldiva käitumise taha) siis tule tagasi! mh. me ei lase ju sedamoodi väikesel inimhakatisel areneda. me seame talle ebamõistlikud piirid - sa kas mõtled minu moodi või ei mõtle üldse!
ma ei pea õigeks ka igale tujule järgiandmist. ei. laps ei pea saama kõike mida ta tahab, aga ta peab teadma miks ta seda või teist ei saa. ja kui praegu ei saa siis millal oleks võimalik saada. muide. ajamäärus "siis" on pisikesel B-l juba selge!!! (sööme soolastoidu ära ja siis saab kommi; teeme kaka ära ja siis vaatame nukitsameest; kui tõnu koju tuleb, siis küsime talt krõpsu) noh, või kui ei ole selge, siis suudab ta teadmisega, et mingit asja KOHE ei saa sel viisil leppida, et lepime kokku aja, millal seda saab.

loomulikult esineb meilgi hetki, kui tüdruk jonnist midagi (ennast, tooli, lauda, mänguasja, halvemal juhul otti) lööma kipub. nagu enne sai mainitud, täna lausa üle viie korra. ja mida mina siis teen? sõltub ju mille pärast jonn tuleb, eksole. kui küsimus on mingi asja/eseme saamises (nt on paljud keelatud asjad käeulatusest eemale pandud, aga seda ahvatlevamad nad ju on, eksole;)) ja seda kodustes/hubastes/tubastes tingimustes, siis olen ikka lasknud tal jonnida. aga mitte ise eemale minnes. pigem on see jonn olnud suhtlemine. võimalus suhtlemiseks. ikka olen lähedal, puudutan teda (muidugi, kui ta laseb;)) ja püüan seletada. miks seda ei saa, miks teist ei saa, mida teha et saaks.
teinekord aga läheb jonni algus ja algne põhjus hoopiski meelest. ja siis ei ole tegu enam lihtsalt jonniga. siis on juba mingid suuremad tunded, mis tahavad hetkeajel tekkinud jonni tagant välja piiluda. B puhul on see muidugi mõistetav - katkine pereolu. sarnast käitumist olen näinud ka oma pojalt - kui ikka jonn silme eest mustaks teeb, siis küsitakse ALATI selle vanema järgi kes eemal. sellise jonniga ei aita enam kauplemine. täna leidsin sellele vihajonnile hoopis omapärase leevenduse. B süles, palusin tal lüüa minu kätt, kui ta tige on. kolmest korrast kaks poetas ta oma käekese tasahilju minu pihku. kolmandal korral lõi ta vaid veidi tugevamini. KÕIK korrad sai ta piisavalt kallisid ja veidi kiigutamist.
muide, algul mainit' raamatus soovitatakse mitte kasutada "asenduskäitumisi" nagu kiigutamine, tähelepanu kõrvale juhtimine jmt. et laske lapsel nutt ära nutta. siiski ma usun, et kõike tuleks tarbida mõõdukalt. ka asenduskäitumisi. sest maailm väljaspool turvalist peret (kuhu enamus meie lastest hiljemalt kooliajaks minema peavad) ei ole lilleline, pehme ega turvaline. ja siis on vaja teada mõningaid eneserahustamisnippe, et väiksemagi haigetsaamise puhul mitte pidevalt pillida.

on asju, mille puhul saab kaubelda, on jonne mille puhul ei aita muud kui füüsiline sekkumine.
(värske näide) kaheaastane arvab et kell 11 öösi on kõige õigem aeg vaadata äsjaostet' lotte multikat. jah, just nüüd ja just kohe. ja kui lottet ei saa, siis andke vähemalt krõpsu, ja kui krõpsu ei anta, siis laske mind vähemalt kakale... ja nii edasi ja nii edasi. sellisel juhul olen tõepoolest käe külge pannud. hellalt, kuid kindlalt. see laps tuleb sülle, 15kilose kehakese puiklemist suudan veel ohjata. laps süles jonnimas, üritan seletada, ja kuigi mind ei kuulata, julgen uskuda, et minu veendunud hääletoonil on oma pisike mõjuvõime. väike vinsklev tibu maandub hellalt omas voodis, istun kõrvale ja ootan, kunas ta oma jonni tagant soove välja ütlema asub. meie vahel leiab aset järgmine "dialoog" B-poolseid nõudmisi saadab muidugi hiiglajorin...
- issii...
- issi on tööl,
- ei taha tekki
- ei tekki ei pane
- tahan piima
- piim on siin (ulatan piima)
- teki alla
- ei taha tekki
- ei taha piima
- uneaeg
- tahan lottet
- homme, praegu on uneaeg
- kiisu
- kiisu läks tuttu, uneaeg
-piima
/veidi aega ja pisut rahustuvat matsutamist hiljem/
- lea...
- uneaeg...
veel veidi ja üks laps magab, minu käsi peos...
aega kulus 15-20min

ei, ma ei ole ideaalne igaks elujuhtumiks. ma ei suudaks selle väikese juurikaga elades poes üksi hakkama saada. ses suhtes jah, et ma võin jalutada koos temaga ja üritada hoida õrnemaid asju tema eest ja imestada nagu temagi maailmas leiduvate erinevate asjade erinevate otstarvete üle, kuid ma ei suuda elades kannatada väikelapse jonni, nagu kirjutas shoppamisest epp. ma jätaks kogu käru, ükskõik kui väärt selle sisu ka oleks, kus seda ja teist ja läheks lapsega välja. istuks pingile ja arutaks maailma asjade üle, otsiks kiige või liivakasti ja leiaks asendustegevuse sealt, kuniks pungerjas rahuneb. muidugi, võite öelda - sa saad seda endale lubada, sest sul on ka lapsevabasid hetki; lisaks veel ei pea mina muretsema lapse riietuse jmt eest... aga ma reedan veel saladuse - ma saan seda lubada, sest mul on selline kallis kaasa, kes tegeleb lapsega seni, kuni mina vajaminema kraami ära ostlen.
ja hiljem, viiekesi koos poekottidega autosse mahutudes tunnen - meil on tõeliselt suur perekond. sest on ju veel teismeline, kes kodus ootamas, ja ta poleks autosse äragi mahtnud;)

4 kommentaari:

  1. Hmm! Ma pole kunagi jonni enda jaoks lahti mõelnud. Vähemalt mitte selles võttes, et surun teda alla, kui ta minema saadan. Püüan küll seletada, et jonniga ei saavuta elus midagi.
    Vähemalt on ruumi edasi mõelda, kuidas käituda kui neid ette tuleb.
    Tänud :)

    VastaKustuta
  2. palun palun. kuigi ma ei usu, et minu mõttekäik väga originaalne on. juudap' on miskist (eneseabiõpikulaadsest) raamatust kukla taha jäänud:)

    VastaKustuta
  3. Anonüümne8/2/08 11:00 AM

    aga kuidas sis toimida kui kõik see eelnev millest kirjutasid on tehtud aga laps ikka ei jäta jonni. v kui ta tahab asja mida hetkel ei saa, vaid siis kui...aga ikka tahab. ja tähelepanu kõrvale viimine ka ei aita. vaid asja veel hullemaks muudab? mis siis teha?
    v äkki oskad õelda kuidas last oma sõna kuulama panna? seda seal raamatus ei ole, olen selle läbi lugenud.
    mina proovisin nii- palun pane end riide (ei,naerab näkku) tõstan häält, pane end kohe riide ( ei, jookseb eest ja naerab) emme aitab, ei. sis saan juba kurjaks, kui kohe ei pane võtan vitsa. hehee ei pane ja naerab endiselt näkku. mida sis edasi teha?

    VastaKustuta
  4. anonüümne, kas siis kui sa lubad - 'ma nüüd võtan vitsa' ka võtad vitsa? ma ei ole küll kasvatusteadlane, aga väga pealiskaudsel vaatlusel (õigemini küll ju vaid nende paari lause järgi) võiks arvata, et probleem on lubaduste täitmatajätmises. ka karistus on lubadus - ma luban, et kui sa seda ei tee, siis saad seda (või jääd tollest ilma, mis on minu arvates parem karistus kui vits). muidugi tuleb märkida, et see, millest ilma jäädakse peab lapsele oluline olema.

    veel karistamisest - see EI TOHI olla ebaproportsionaalselt suur. samuti EI TOHI ühe pahateo eest mitut karisutst määrat. veel EI TOHI karistada last siis kui sul endal silme eest (peaaegu) must - siis pole see kasvatusmeetod vaid kättemaks. ja lisaks PEAB laps mõistma miks teda karistati, mida ta valesti tegi ja mida talt oodatakse järgmistel kordadel.

    tundub, et emme sõna mittekuulamine on muutunud mänguks. ja sellest võiks nagu järeldada, et emme ei ole autoriteet. kurb, sest eelkoolieas peaks just lapsevanem see kõigesuurem autoriteet olema.
    mis aga omakorda ei tähenda, et lapsel ei pea lõbus olema ja kodus kõik joont mööda peaks käima ;)

    ehh, ja siis on veel tegu kindlasti piiride katsetamisega, aga see on eraldi suur-suur teema ja väga palju konkreetses perekonnas kinni - kuhu tõmmata piir millistes asjades ja kui kindel on see piir...

    abi on kindlasti targematest peadest. mul endal on läbi loetud sellised raamatud nagu
    501 moodust...
    Eduka lapsevanema saladused
    kindlasti on hää ka
    Jonniiga

    edu soovides,

    (tegelikult pooltki mitte nii enesekindel)
    unekott

    VastaKustuta