tabas mind täna täiesti ootamatus kohas.
sebisin end koos Otiga turule - Kajaka turule, jalutasime, mõtlesin pingsalt kas peaks miskit ostlema ja kui siis mida, kui minust peaaegu tuiskas mööda üks tore vanaisa (?). tema nina oli kõrgele taevasse suunatud, ta lükkas vankrit, milles oli punases kombenesoonis päkapikumütsiga kõige rohkem paariaastane piiga. vanamees ümises mingit jõuluviit ja oli super-õnnelik. tüdruk tundus ka rahulolev-õnneliku naeratusega ja korraga valdas mind seesmine rahu. rahu, mille otsimiseks peab minema lumisesse laande, tormise mere äärde või isakodu lävele. see imeline jõulupilt, olgugi et ilma lumeta, olgugi et suht-sopasel turutänaval, pani mind pooleks päevaks õndsalt naeratama.
selle naeratuse saatel said valmis pooled piparkoogid eilsest taignast (teine pool jääb maale küpsetamiseks), sai ostetud ja pakitud viimased kingitused ja muidugi kirjutet ka seesinane postitus. loodetavasti jagub sellest rahust mõneks heaks ajaks.
sarnast jõulurahu sooviks siis kõigile südamesse!
kauneid jõule ja mõnusaid pikki pühi!
