28. detsember 2007

hirm

inimesed kardavad alalõpmata midagi. kes kardab ülemust, kes halba hinnet saada, kes kardab, et laps teeb töllakusi, kes kõrgusi, kes ämblikke või hunte...
täna oli esimene kord üle mitme-setme aja, kui ma kuulsin et ma tekitan tunde "nagu mind peaks kartma või pelgama". esimese hooga tahtsin kiirelt ja sõnaohtralt vastu vaielda. siis hakkasin ma hirmu tagamaid mõistatama. ja muu hää hulgas ka iseenda hirmusid analüüsima.

miks tekib hirm?

Viki teatab:
"Hirm on tugev ebameeldiv riski- või ohutunne, mis võib olla kas reaalne või ette kujutatud. Hirm on emotsionaalne seisund.
Paul Ekman loeb hirmu üheks kuuest kultuuriliselt universaalsest näoväljenduse järgi ära tuntavast emotsioonist. Ülejäänud viis on viha, rõõm, kurbus, üllatus, vastikus.
Õpitud hirmu nimetatakse ka foobiaks. Klassikalise tingimise teel tekib hirm, kui hirmutav olukord seostub neutraalse stiimuliga. Hirm motiveerib vältimiskäitumist - vältimine vähendab hetkeliselt hirmu ja see omakorda kinnitab vältimist ega lase reaktsioonil kustuda. Foobia tekkele aitavad kaasa puudulik kustumine, sünnipärane valmisolek, õppimine mudelilt ja vältiva käitumise kinnitamine."

ma olen alati arvanud, et hirm tekib olukordades, mida valitseb teadmatus. kuid antud konteksti see ei sobinud. ma olen ju tuttav! inime, kes mind äkiste kartma ja vältima otsustas hakata teab mind kaheksa aastat. oleme koos purjus olnud, oleme koos maailma asju arutanud. et mis juhtus, et ta mind vältima hakkas ja et sellest veel vähe, kolmanda inimese kaudu teada andis, et mind kardab!
ma tean, ma käitusin ebaendalikult. mina. kes ma olen alati olnud leebe, lahke kõikemõistja, tüdinesin ära. mõistmisest. avaldasin arvamust. enda oma. suhteliselt konkreetselt. ebaminulikult konkreetselt.

mõttekäik, mu tänasest päevast - ma tean inimesi, keda kardetakse. kas ma hakkan sarnaseks muutuma? näiteks isa. teda austatakse tema otseütlemise pärast ja mõnikord kardetakse, sest ta ei pruugi tolereerida teiste arvamust. sama lugu ju ka mu ühe kalli sõbranna kohta - ta tundub nii okkaline, vahel turtsub kui siilike (tema enda sõnad). aga kui seda turtsumist tähelepanelikumalt kuulata, siis leiad - soe, südamlik ja iseenda arvamusega inimene.
siit järeldus - inimesed ei talu kui nende arvamusest teistmoodi arvatakse ja seetõttu kardavad otseütlejaid. või nagu praegu msni-aknas plingib: inimesele loomuomane vajadus sarnase ja turvalise järele toob kaasa selle, et tahame teist inimest endasarnaseks muuta. sellesse lausesse on kätketud aastasadu kestnud ja veelgi tekkivate inimeste erimeelsustel põhinevate vaenude ja sõdade algpõhjus. sest teine inime on samuti (ainult) inime, ja lisaks sellele, et tal on oma arvamus, leiab ta, et teisedki võiksid sarnaselt arvata. võeh. kui keski nüüd aru sai, siis võiks lehvitada;);)

samast vestlusest pisut varem (kokkuvõtlikult):
mõtelused teemadel: 'mis on halvim, mis minuga juhtuda saab' ja ' kus on see ebakindluse koht minus eneses' võiksid olla hirmu ravimid.
aga miks inimesed kardavad? miks mina kardan mõnda inimest/ mõne inimesega mõnda teemat üles võtta?
sest et inimene on ebakindel ja minu kartuse tegelik ja ainus põhjus on see et ma olen ebakindel - ma kardan, et ma ei saa hakkama. selle teema käsitsemisega nt.

selleks, et ma saaksin oma kartusest üle, ei pea inime, keda ma kardan tegelikult mitte midagi tegema. ega tohikski, sest siis võib tekkida pettekujutelm, et ta (siis see kardetu) on muutunud. aga tegelikult ei ole. kui kardetu tuleb mulle korra vastu ja lahendab hetkeprobleemi, siis see ei leevenda ju minu hirmu eelnenud olukorra ees. ikka ma ise pean jõudma sinnamaale, et astun välja blokaadist (vältivast käitumisest), mille ise olen endale korraldanud.

muidugi on ka võimalused, et inime tahabki karta. sest nii on mugavam. "ma olen ju nõrk" korrutab ta. eelkõige iseendale ja siis kõigile kes teda kuulata viitsivad. ei, kullake, sa pole nõrk vaid arg. ma tean, sest mina olen seda ka. vahel, kui nii mugavam on.

foto Sebastian Wendowski

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar