lapsevanade koosolek

ehk kas direktor peaks olema pedagoog, bürokraat või juht? tegelikult ma ei tahaks seda teemat kirjutada. palju parem oleks pista pea liivaalla, nentida, et pojal on poole (ok 3/4) aasta pärast selle kooliga ühel pool. ja mitte viriseda. aga teisest küljest oleks nagu vaja jagada ka. kogemusi.

nii et meil oli eila lastevanemate üldkoosolek. sihuke, kus terve kooli lastevanemad saavad kutse osaleda ja aktiivsemad neist siis ilmuvad kohale ka. meie poisi klassist olid kohal kaks vanemat peale meie. vist.

niisiis. hakkab koosolek. inimesed kogunevad. imestan veel, et oi-näed-sa, nii palju rahvast on kohal (eelnevatel kordadel olen seal koolis näinud 10-15 lapsevanemaga "üld"koosolekuid) seekord istus saali igas reas vähemalt 4-5 lapsevanemat. kokku siis silma järgi miski 50-70 vahel. esimeseks korrapunktiks oli kooli hoolekogu aruanne ja töötulemuste kinnitamine.
kõigepealt vabandas direktor minutit mõni. et hoolekogu juhataja ei saanud tulla. andis sõna ühele kuivetunud daamile, kes omakorda vabandas, ja seejärel luges oma kümmekond punkti paberilt maha, millega hoolekogu olevat kolme aasta jooksul "hakkama saanud" (a'la kinnitanud tasuta toidu saajate nimekirju, jmt) ning rääkis pikalt-laialt sellest kuidas ikka osad hoolekogu liikmed on "ära vajunud" ja lõpupoole tegevus nagu lausa soikunud. aga lõppeks palus ta hoolekogu tööd hinnata "rahuldavaks".
vahepeal nägin, kuidas kallis kaasa hakkas kibelema. manitsesin - tasa.. tasa... muidu lõpetad koosoleku lõpus sellesinatse hoolekogu liikmena. tema siis irvitas vastu, et ole sa ise ka tasa, muidu lõpetad hoopis sina hoolekogu liikmena...
meie õnneks, aga, oli uus, viieliikmeline, hoolekogu juba hoolega valitud. minu ainukesele (sõnatule) küsimusele - kas nad kõik on suvatsenud valimispäeval ka kohale ilmuda, sain mõned minutid hiljem masendava vastuse.
esimene nimekirjast esines teadaandega,e t tema ikka päris kahtleb, kas tema ikka hakkama saab - tööl ka nõnda palju tegemist... direktor siis küsima - ehk te teate kedagi, keda enda asemele soovitada. kandidaat ei teadnud. nimi jäi paika. teine nimekirjast ei olnud kohal. klassijuhataja (kelle kohuseks oli olnud nimetet inimese nõusolek saada, nagu ma aru sain) ütles : ta ei ole oma otsusest teada andnud. direktor: oma eitavast otsusest? klassijuhataja - ei, oma otsusest, ta pole ütelnud ei "jah" ega "ei". nimi jäi paika. kolmas nimekirjast oli ka kohal, täiesti olemas. sellel tädil oli säilinud isegi optimismikübe - jah, mina olen valmis oma panuse andma. ütles ta oma "sõnavõtuks". ka viies nimekirjast oli optimistlikult meelestatud - et teeme siis "ära". neljandat, aga, polnud samuti kohal. küll aga olevat ta nõusoleku andnud kandideerida... njhaa... sellise spektaakli lõpuks oli minul juba päris raske end taltsutada ja koolipoisilikult sirguvat kätt alla suruda, aga kallis kaasa taltsutas mind endiselt sõnadega "poole aasta pärast on poiss siit läinud. pole vaja". tõepoolest. ei ole vaja. las teevad ja sebivad need, kellel on rohkem motivatsiooni, kui pooleks aastaks. loodetavasti on. motivatsiooni...

oki, koosolekuga edasi - enamushäältega (viis vastu) võeti vastu hoolekogu uus koosseis. seejärel hakkas tuututama direktor. millest kõigest ta rääkis, ei ole mul meeles. küll aga on meeles üks mõte, mis sähvatas kusagil järgmiste lausete vahel:
"ja E-kool on meid viinud uuele tasandile. uuele tasandile lapsevanematega suhtlemiseks. meil ei ole enam klassipäevikut, meie õpetajad ei pea enam hindeid kusagile mujale üles märkima, kui E-kooli. see on aidanud meil kokku hoida aega. aega ja pabereid, sest ka klassijuhataja ei pea enam saatma kodudesse kirjalikke hinnetelehti - piisab kui lapsevanemad piisavalt tihti e-kooli külastavad"
see mõte seondus minu esimese kontaktiga sama direktoriga. esimeses vestluses paar aastat tagasi väitis ta meile täpselt sama tonaalsusega (mida ma toona pidasin konkreetsuseks, seekord aga tülpimuseks) - ei, siit koolist ärge oodake e-kooli. e-kool siia ei tule. mitte mingil juhul.
et kas direktor peabki olema bürokraat? ja et ei olegi imestada et nii kooli maine, kui tase on allapoole igasugust arvestust - selle direktori käe all ei pea vastu ükski hoolekogu. võimalik, et mõni hakkajam õpetaja saaks hakkama, aga sellega asi ka piirduks - hakkama saamisega. arengut ei ole loota. kahjuks.


votjah, edasi kuulsime erinevatelt direktori asetäitjatelt ettekandeid teemal "olukorrast koolis". entukaim neist oli muidugi huvijuhi oma. temast kuidagi paiskus välja seda soojust, hoolivust ja entusiasmi, mida oleks oodanud KÕIKIDELT õpetajatelt.. aga küllap ootan siis liiga palju. meelde jäid mõned numbrid - 27% lapsevanematest vaatavad e-kooli vähemalt korra nädalas. vaid 11%-l puudub kodus/tööl internetivõimalus. - kas ülejäänud 62% on hoolimatud? või tõepoolest kardavad arvutit kui tuld? aga kuidas nad siis tööga hakkama saavad?

ohh, ja epu viiti (link) naersin ka. teise saamatuse üle. no ajas lihtsalt itsitama, kuidas üks tütarlaps end psihholoogiks peab. ise veri-verivärske (kui üldse) diplom käes ja astub vanemate ette mapp peos, et sealt maha lugeda oma nimi, ametikoht, lahtioleku ajad. aga enne kui lahtiolekuaegadeni jõuda, pean tutvustama veel oma töö sisu... luges ja veeris seal midagi, mis on tegelikult üldteada tõde, kuni jõudis punktini - ja süstima peab... (jäin kuulatama) ...süstima peab optimismi ka nendesse lastesse, kellel õppimine nii hästi ei lähe kui neilt oodatakse. veerib tüdruk konarlikult oma kladest maha...
jahha, jäin praegu mõtlema. küllap sellest optimismist siis puudu jääb, selle tüdruku elus..., selle kooli igapäevas...