igapäevane akrobaatika

ehk kuidas ma hakkama saan?! on paljud, nii tuttavad, kui võõramad küsinud.
noh et mismõttes?
kahe lapsega?!
ämn.. ema sai mul ka hakkama, miks mina ei peaks. ja mul on kaheksa kassi veel peale kauba. lohutan kõiki. noojah, kui kuulutjutud tõele vastavad, siis mõne päeva pärast seitse. kassi.

näiteid päevast:
hommik. pere asjalikumad sätivad tööle. pisikesed roomavad/tuterdavad jalgades. "tahan mutikat", "tahan istuda...", "ei, tahan iia istuda!". ott, kui vaiksem, tasasem ja veel ka paiksem, istub vaikselt suures toas ja asjatab kas mänguasja või kuivikuga. B teatab pisut ebaadekvaatselt - "ott udub", leidnud ühe kuiva mähkme ka: "ott, uiva ässu alga"...
... mõned minutid hiljem - "iiri, tadaa, aimo, aadaa" selleks ajaks olen heal juhul saanud kaks lonksu kohvi joodud. parimal juhul ka võileiva nina ette. just. nina ette, mitte söönuks.
edasi läheb samas taktis - pissile-multikat-õue-(k)iisu nõutakse kümne minuti jooksul ca neli korda.
kusagil poole kümneks olen suutnud manustada oma kohvi. heal juhul ka
võileivad. see on müstiline kellaaeg, kui peab kas õue minema või lapsed üksteisest isoleerima. pisike B pole veel õppinud jagama. ei mänguasju, vankrit, raamatuid, tooli ega inimesi. ta muutub vaikselt üha tigedamaks ja tigedamaks. vahel valab oma (allasurutud?) viha välja kassidele, lauale, toolile, otile, minule... seda (viha väljavalamist) juhtub aina tihedamini siis kui lapsi hoida mingil müstilisel põhjusel tubases ruumis. poole kümne paiku on siis selline murdepunkt, kus peab hakkama napilt kahe käega kuuele jalale ja kuuele käele ja kolmele kehale-peale katteid ülestikku laduma. õnneks on seni pidanud suhteliselt sooja ilma. nii et õhukesest kampsist, sallist ja kombest (või jope+püksid) piisab. lastele. mütsid ja kindad leiavad kindla koha alles all koridoris - enne õue astumist. ärge küsige kuidas lastele riideid selga saada, kui samal ajal jooksevad jalus, või lausa ronivad jalgu mööda üles 2-3 väikest, küüntega varustatud, karvakera. seda peate te teinekord ise õppima tulema - oma silm olla kunn.
õues. B-le mullitaja (asendamatu abimees) kätte ja ott autosse. sebin vankri pagasnikust (asendamatu panipaik) välja ja lahti, rattad alla. ja valmis me olemegi! seejärel - vastavalt tujule (mitte minu, reeglina ikka B) ja kellajale- stromkale, turule, kiigeplatsile. või mõnes teises järejekorras.
ma ei tea, mis nägu minul peas on. mitte keegi, kellega ma olen sel teemal suhelnud ei saa aru, miks just minuga kõik võõrad kõige rohkem jutustavad. alates lihtsalt möödujatest mutikestest või taadikestest, lõpetades liivakastiääre juttudeni lapsevanematega. täna nt tuli tädike mulle tee peal seletama, et kui ilus pleed mul ikka on! pikalt tuututas - sellised asjad kootakse ju ise, eksole! enne seda läks üks mees meist mööda sel hetkel kui B oma punaste kummikutega lombimõnusid nautis ja seletas talle põhjalikult, kuidas paremini pritsida. õnneks või kahjuks vene keeles, nii et kõik nüansid mulle kohale ei jõudnud.
kuidas taltsutada vanema tibu jonnituuri ja hoida teda sõiduteele jooksmast, kui sul on väiksem tibu vankris? võlunipp on, et ära lase lapsi käeulatusest kaugemale. nuu ok, kui haardeulatusest väljas, siis peab ta olema vähem kui kolme sammu kauguses. jah. selles osas on mul veel õppimisruumi. ausõna. täna leidsin end mingil hetkel, kummikuteta tibu süles kriiskamas ja vehklemas, ehmumas selle üle et vanker triivib omaette mööda kõnnitee kallakut tagasi... samal ajal üritas üks lahke vanamammi meile appi tormata. lükkasin saapad jalaga vankri poole ja hõlmasin olukorra oma suure "egoga"...
lõunaunele jäämine on ainus, mis meil väga hästi õnnestub (eilne päev välja arvata, loodetavasti oli see erand). eriti siis kui päevaplaanist (10-12 õueaeg, pärast seda vähemalt paar lusikatäit kartulit) kinni pidada. ott uinub 5-10 minuti jooksul. oma voodisse. kaissu. meie Bga oleme kõrval. õnneks meeldib Birgittale raamatuid lugeda. täna (taas)avastasin endas ka juttude väljamõtlemise oskuse. seejärel B uneaeg - kuiv mässu alla, tudupüksid jalga, oma voodisse, piim kätte, pikali, tekk peale. maksimum 25 minutit kokku. ma võiks vist lausa uhke olla selle üle. aga tegelikult on meil tublid lapsed:)
siis tulevad õndsad 1,5 kuni 3 tundi kui saab tegeleda kas tööasjade või söögivaaritamisega. ja kell 3-4 algab päev otsast pihta ;)
jah, tõtt tuleb tunnistada ning mainida, et kallis kaasa on sel nädalal enamusel päevadest pool päeva kodus veetnud ja sellega minu toimetulemise kergemaks muutnud. eks paistab, mis saab järgmistel päevadel, nädalatel ja kuudel.
nii et kui minust siin eriti kuulda pole - siis teate, millega ma tegelen ;)