"Tatu!" ehk räägiks ta ometi juba!

Eile käisime rannas. nii nagu tänagi. koju siblades hakkas tibu äkki rääkima kellestki Tatust. ikka "taatu!..." ja "tatuu!!" endal selline igatsev nägu peas. küll me nuputasime ja küll me mõtisklesime kes see küll olla võiks.
kui täna rannas olime, siis rääkis ka vahepeal - endal pilk kaugele suunatud, unistav, peaaegu südantlõhestava igatsusega hääles - "tatu... thatuu..." vastus ootas meid kodus, tugitooli ees.
põrandale oli veetud Gertrudi poolt pliiatsijoonistused. andsin kallile kaasale niiske lapikesega ja seletasin - Gertu tegi, ole kallis pühi ära.
ja sealt tuli - "Tatu...!!!" nuu selge. tibu on leidnud omale südamesõbrantsi:)
/tervitusi saaremaale!/

sõitsime täna poodi. sedakorda autoga. nii kui laps turvatooli sai oli ving lahti. poe ees avastasime eisest mac-ist jäänud friikad tibu istumise alt. mõtlesime et juudap' siis sellest. ei ühti. kojusõites täpselt sama lugu! nojah. võimalik, et liiga palav, võimalik et ebamugav, võimalik et õues jäi mäng pooleli, võimalik et... ja veel sada asja. aga arva sa siis ära MIDA ta tahab! mis teda lohutada võiks!
...
tegelikult tundub see kõik olevat aktiivse kuulamise kool?!