tibule meeldib meeletult stromkal üks pisike kiiguplats ca kümne väikese kiiguga. ta võib, sõna otseses mõttes, tundide kaupa seal aega veeta. ikka ühe kiiga pealt teisele ja sealt ringiga esimesele tagasi. minu jaoks on see hariv aeg. inimvaatlused on huvitavad.
killukesi tänasest:
kaks pisikest vene piigat on vallutanud B lemmikkiige (lillekujuline, kus tegelikult saab kuni neljakesi õõtsutada), puistanud sinna peale hulgaliselt liiva ja lisaks veel koogivormid. asjatavad omaette ja hoiavad kõiki eemal ühtlase kisaga, kui keegi neile agressiivsemalt läheneda julgeb. enne olin just jälginud ühe mamma reageeringut, kui tema aastane poja nende tibide poole suundus. see oli pisut hüsteeriline - ära tee, sa ära puutu nende asju, need pole sinu asjad jne jne.
pisike B jälgis seda eemalt. siis astus ta ligemale -mina, nagu ikka, hoidsin distantsi, et sekkuda vaid häda korral- seisis teisel pool kiike ja jälgis neid. lihtsalt. mitte midagi tegemata. tibid talle vene keeles pikalt seletama - sind pole siia vaja, mine eemale. B ei teinud kuulmagi, arvatavasti poleks ka siis teinud, kui oleks aru saanud, millest plikad jahuvad. muudkui rääkisid oma umbluu keeles ja sehkendasid oma asjadega - ikka kotti ja kotist välja, liivaga kiigele ja siis kõik maha tagasi. B seisis kannatlikult ja nihkus vaikselt kiige poole. lõpuks ajas ta, hetkel vaid liivaga kaetud, kiigele näpud külge - pühkis seda pisut puhtamaks. tibid, nagu kanakari hakkasid kätega vehkima ja seletama. B ei saanud endiselt muhvigi aru ja seisis edasi. Pühkis ikka käega kiigelt liiva vähemaks ja vahtis jultunult tibidele otsa. tibid olid sunnitud taanduma. pingi juurde, emmede tiiva alla. vaatasin pisikese uhkustundega kuidas tibuvaikselt, kuid järjekindlalt, kiigele trügis...
veel nägin täna alabasternahaga paarikümneaastast punapäist vampi, kes oli rannas oma beebi ja süsimustade mustade juustega (abi) kaasaga. armas perekond. tabasin end mõttelt, et huvitav kas pisike B on ka mõnekümne aasta pärast samasugune... või isegi mõneteistkümne aasta pärast... siis tuli meile vastu üks europiidne vanaema mulati lapselapsega ja ma jäin mõttesse... (pisut seot' ka uue käsikirjaga meie pisikirjastuses) et huvitav, millisest hetkest on näiteks lapsendatud laps 100% oma. OK võite küll öelda et juba esimesest pilgust jne. aga siiski kui peaks olema mingi verstapost, et näed - ma teen nii, järelikult pean end 100%liselt vastutavaks tema eest. siis peaks üheks neist verstapostidest olema seesama - tulevikus kondamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar