sõbrants E oli sel nädalal külas. kurtis, et mõtted on ka justkui kivistunud. nagu kipski ta jala ümber. arvasin, et küllap on mõtlemata lihtsalt lihtsam sellest kõigest üle saada - posttraumaatiline stress, ju nõu;) lisaks veel, et kui külapeal elada, siis pole vaja olmemurede üle muret tunda - üks põhjus mõtlemiseks vähem.
aga siis hakkasin vaatama - ma ise ka enam ei mõtle. vaadake või blogi sissekandeid. kunas siin viimati mõtteid näha oli. lihtsalt umbseis. vaja oleks vist väikest tuulutust. ajukäärude vahel. muidu raba ja raba aga mõnu ei mingit. sumbunud mõtted, sumbunud teod... sumbunud minaise... urr... lausa kurb...
muide, sumbumise vahepeal sain beebionlines hakkama kuu pildiga...
Minule tundub, et minu mõtlemisvõimet halvab linnakeskkond. Maal metsas, vaikuse ja rahu sees ärkavad mõtted üles ja on tõeliselt mõnus olla, aga kui tagasi linnakära ja selle hullumeelse kiirustamise sisse jõuan, siis läheksin nagu lukku.
VastaKustuta