lapsed on nagu koerad

tõesõna. kui eelmise aasta lõpus sai kirjutatud ja imestatud, et miks lapsi peaks kasvatama nagu koeri, siis eile jäi vaid nentida, et sarnaseid jooni neil jagub - koertel ja lastel...
tõmbab teiste omasuguste juurde. magnetiga.

käisime jalutamas. ilus talveilm. vihma veel ei tule, lund enam mitte. tuultki pole olla. tipame vaikselt mööda uulitsat. tibu ees ja mina kelku vedades vaikselt taga. ja mida ma näen. pisike poisinakats kargleb tibu poole. hoovist välja, ema tema kannul. tibu seisatab nii kui poissi näeb. seisatab ta ka siis kui näeb lindu, kassi, koera, huvitavat tädi või onu.
nuu, smotri, kakaja devotška! poiss seisab risti tibule tee peale, uudishimu on vastastikune. vaatan - täpselt ühepikkused. poiss laliseb midagi omas keeles. ema ergutab takka, nu, skaži "privet" devutšku! mina vabandan, et ega meiegi ei oska veel teret ega headaega... nii nad siis seisid seal. nu skolko uvas, poltara goda? ešjo i ne etogo... vabandan ma Birgittat.
tibu vait kui sukk, poiss sirutab käe tibu nina poole. ema tirib poisi eemale.

hiljem, õhtul kui oma sisseoste teeme satume jälle paari meetri kaugusele lapsest. seekord aastasest, seekord eestlasest. see poiss istub uhkelt ja turvaliselt ostukärus, tibu aga teeb oma "koivasirutusi". ja jääb seisma meetri kaugusele. mina tema taga. püüan küll pisut varrukast sikutada, aga no ei liigu!
poisi vanaema on juba pisut kannatamatu. emal, õnneks, tundub aga pisut aega olevat. pärib vanust, küsib kikude arvu ja lohutab ennast, et poistel peabki hiljem kõik tulema... mina siis lohutasin kaasa, et õetütrel mul tulid pooleteistaastaselt kikud alles... (vassisin vist pisut, sry kui veidi mööda panin, aga aeg lendab kiiresti...:P)

sõnaga - lastemammad on kui koeraomanikud jalutuskäigul - teise sarnase omanikuga tekib kiire kontakt - kui vana, kas kõnnib/istub/räägib, mitu hammast, mitu kuud, mida sööb-joob jne jne. vahe (vaid) selles et ei pea kilekotiga fekaale kokku korjama... ja kenneleid meil ka pole. a selle eest on trennid, ringid, laulukoorid...