jalutasime siin tibuga ükspäev oma tavapärast marsruuti. naabrimees (üle ukse) tuli kajaka turu juures vastu ja peale traditsioonilist noogutust tuli küsimus - tsja eto rebjonok? mõtlesin hetke, et kas peaks teesklema tummahammast, umbkeelset eestlast või jobukakku kes enam inimesi ära ei tunne...
mida seletada inimestele, kes pole nii oma et kogu lugu otsast lõpuni ära rääkida, aga samas ei taha jätta mühaklikku muljet ja pobiseda - mis kurat, see sinu asi on ning peapüsti edasi marssida...
paar sammu hiljem tuli mutike vastu ja kudrutas - oi kui ilus, skolka u nejo jne jne, rääkis pika loo maha, et temalgi vnutška, kohe hakkab käima... (selliseid tädikesi leidub meie trajektooril kümneid, oma kaheksaga neist olen märtsist alates paar lausekest vahetanud, mõnega rohkemgi)
krdi kolgas ma ütli.
täna jalutasime ka. puhkasin siis maja taga kännuotsa peal jalga kui liipab juurde üks meie maja vanatoidest ja muudkui seletab majale viibates - näete ilu! dva miljona i tristo tõsjatsev, seletab pikalt laialt kuidas tema ei ela enam viitteist aastat et seda võlga mis "prokljatii" juhatuse esimees tema peale pannud on, ära jaksaks maksta. sõn, znajete v etom dome zivjot (viipab käega teisele majale), vaat pojaraas jah, ei saa tööd sest 53 aastat vana on - sliskom starõi. ukrainasse tagasi ka minna pole mõtet - mis ma sinna surema läen. vnutška on ka, aga kas tema seda võlga tahab...
ma ei tea, kas vanatoi teadis, et ma juhatuse liikmega (-kaasosalisega tema suures võlas) abielus olen... või et kas ma üldse selles samas majas elan...
või pole viga linnas, vaid minus? liiga avali silmavaade?, naeratus näol?, kaugelt näha et suhtlemisvaeguses? või on viga pisikeses - liiga nunnu?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar