synna

keskiga pidada olema see, kui ülikond enam seljas istuda ei taha. ja pole vaja mitte uut ülikonda vaid uut keha.
no minul on see kestnud siis vist juba 10 aastat...

nii et minu keskealiseks saamist ei saanud me sel laubal kuidagi tähistada. igal juhul oli miski tore üritus koos väga toredate sõpradega ja megailusa ilmaga. koht - stromka ja aeg hilis-kevadine:)
mina õnneks pildile ei jäänud;) küll aga külad, kes võivad lahkesti pilte sirvides sooja kevadpäeva meenutada. veelkord suured suured tänud kõigile kes tulla viitsisid ja muidugi lillede eest tänud ja materjaalsete hüvede eest ka tänud:):)

pilta ma siia üles riputama ei hakka. neid saaks liialt palju. kuna pilt.ee on oma kodukad vist kokku pannud, teisi vabasid veebiruume fotode majutamiseks, mis mulle oleks meeldinud, esimese hooga ei leidnud, siis läksin vahelduseks tagasi zone-sse ja tekitasin ühe pildialbumi.

see piltidega susserdamine andis aega mõelda. vaadake, kui kaunilt rõõmsad on lapsed! piisab ühest mullitajast ja kahel neist on tegevust üks neist kilkab meeletult ja tervel posul täiskasvanutel on tükk aega millest rääkida.
kuhu jääb täiskasvanuks saades lapsemeel? nüritakse ära kasvatusega? julm maailm paneb oma piirid paika ja sunnib olema ratsionaalne, säästma energiat ja emotsioone?
kurb, sest vahest tahaks hirmsasti kilgata ja rõõmustada. ka siis kui mudilasi juures pole, sest nemad justkui annaks vabanduse lapsemeelsele käitumisele ühiskonna silmis.
aga mis oleks, kui me näeksime kedagi mullitamas, või näiteks lennukit üle pea lendamas, ja hakkaksime sarnaselt kilkama. rõõmust, nagu oleks see meie esimene seebimull, või nagu oleks sellel lennukil jõuluvana kes põhja poole suundub. usutavasti viidaks teid üsna kiirelt seevaldisse. ja kui teil esimene kord kuidagi õnnestub vaid pahakspanevate pilkudega piirduda siis neljas kord (eriti kui see kilkamine toimub lühikese ajavahemiku tagant) ei pääse te arstlikus kontrollist kindlasti.

ähh, võimalik, et olen liiga vanaks saanud, ja igatsen nooruse-aja rohelist muru, et sellist juttu ajan - pole hullu, tulevad argised mured kraesse, küll ma siis oma igatsused südame sügavamatesse soppidesse tolmuma poetan...