miks nad virisevad?!

kantuna 18 mai postis, mis palju tagasisidet tõi:)

ma tegelikult üldse ei tahtnud protestida kodutööde või feministide või šovinistide vastu. (kuigi nii see vist välja kukkus). mind ajab marru virisemine. selline üleüldine vingumine - kui selja taga räägitakse ühte (teemal, mulle ei meeldi minu elu juures see-ja too), näo ees aga tehakse teist (seda mis tegelikult (võib-olla) ei meeldigi). seepärast võtsin klaviatuuri ette ja kirjutasin end tühjaks.

E oli nii armas ja juhtis tähelepanu, et tegelikult vingutakse igal pool. tema konkreetselt on palju sellist - mulle ei meeldi mu mees - teemal virisemist kohanud perekooli foorumis. et miks nad siis vinguvad, võtku kätte ja tehku midagi olukorra parandamiseks.

A oli nii tore ja juhtis tähelepanu sellel, et mis siis kui meeldib nii kokata, kodu kanseldada kui ka tööd teha. no mis siis muud kui "tuld"!
ja pisiõekesele - kõik saavad pea kõigega hakkama, mis ette võtta - ainult kannatlikkust, pikka meelt, ning kamaluga õnne on vaja:) aga peamiselt - ettevõtlikkust, julgust asi kätte võtta.
veel - see mis mina teinud olen, on minu tee, kindlasti oleks olnud (ja on ka edaspidi) palju võimalusi ja valikuid, mis moel enda elukest seada.

nii et ikkagi - miks nad siis virisevad? minu arvamus -
ehk seepärast, et nad muud moodi ei oska - ema virises, vanaema virises, vanatädi oli eriline viupott. kui ikka eeskuju ei ole - kuidas ilma suurema kärata hakkama saada- siis pole ju ka kelleltki õppida... minu suurimaks eeskujuks on selle koha pealt olnud isa - kui miskit ei meeldi, siis ainult puhiseb veidi ja teeb ikka omasoodu.
või ehk seepärast, et nii on kergem - kui kaua viriseda, siis tehakse asjad sinu eest ära - tulevad suuremad ja tugevamad (nt feministide ühing) ja teevad sääduse, mille kohaselt mehed ei tohi naistelt kodutööde tegemist nõuda... selle asemel et ise kätte võtta ja oma sõna maksma panna, mis ei olegi nii kerge, sest meestelgi oma tahtmised ja tuleb leida kesktee nii et kõik on rahul.. mul oli keskkooli ajal üks austaja, muidu nägus, sihvakas ja jonksus poiss, aga nii kui külla tuli nõudis süüa, kui kohe anda ei olnud, siis vingus terve selle aja, kui mina võileiba tegin. keski veel kiitis - võta ta ära, teist nii truud meest ei leia elades... paari-kolme kuuga see suhe lõppeski. õnneks.
või ehk seepärast, et inime on hellitatud - juba lapsest saati sai kõike mis tahtis, ei ole asja, mida pole välja lunitud. ja kui nüüd pisut vaeva peab nägema, et asjaolud paremaks muutuksid siis on see ennekuulmatu ning teeb häälepaelad lahti... (juhtusin eile hilisõhtust "julge muutuda" vaatama, seal oli just üks sell sihuke, lapsest saati kõik saanud, mis tahab ja kui väiksemgi konflikt tekib on kohe maailma ots käes)
või on see ehk suhtlusstiil - et tegelikult meeldib kõike teha, aga lihtsalt muud moodi ei oskagi suhelda kui vingudes. sõbrantside ees, või siis kasvõi perekoolis kirutakse meest; mehe ees sõbrantse, õe ees vanemaid ja vanematele kurdetakse mis õed-vennad paha teind on....mul on õnneks sellistega isiklikult väga vähe kokkupuuteid olnud, ehk on nad lihtsalt minu fantaasia vili...