ükspäev koppis üks pisike rentslikass jälle mu uksele. jälle ütlen vaid seepärast, et päästetavaid hingi on siit (minu hingest) ennegi läbi käinud, aidata olen püüdnud neid igati. ja siis jälle näinud, et maailm ei tahagi päästmist vaid hoopis rahule jätmist. ka minu poolt. nii ka seekord.
peale eilset üritust deklareerisin poolvaljusti poolendamisi, et ehk aitab, ehk on vaja nüüd vaadata rohkem seda mida mina vajan ja mida mu pere. mitte jagama oma aega, energiat, baarikapis olevat alkoholi, elamispinda ja muudki väärtuslikku kõigiga, kel vaja juhtub olema ja kes satuvad lähedusse.
kallis kaasa vaatas mind poolviltu ja naeris -sa oled ju alati kõikide kuulajat vajavate inimeste jaoks olemas. teisiti ei oleks see ju mõeldavgi.
oot, mis sest rentslikassist sai?
VastaKustutavõttis viinapudeli ja paki mahla ning läks värket õhku nuusutama. nuusutas paar päeva ning tuli tagasi. loodan, et tal läheb edaspidi paremini:)
VastaKustutaeks kassid peavadki vahel omapäi käima ;)
mõte enda ja pere vajadusi silmaspidada ei ole muidugi paha;)
VastaKustutakallidega keskmik