Päeval, mis osutus põhjamaadele katastroofipäevaks käisime meie rahuliku Läänemere rannikul oma kodulahe sopis kolmekesi sulberdamas - mina ja kaks kaheaastast.
Õnneks mahuvad lapsed kahekesi ilusti kauateeninud Delti kärusse - sikutasin tagumise katte üles ja Haraldil oli kohe lust pugedes ronida Eve-Ly selja taha.
Terve poolekilomeetrise tee vältel lobisesid lapsed omakeskis ja näitasid üksteise võidu autosid ja merd - et näe see auto ja vaata, seal on meri. sinna!! sinna jah!
Stroomi promenaadi läbisid kaks rüblikut kuld-käitudes käest kinni. tädid pinkidel ahhetasid. kuid seda üksmeelt jagus vaid liivarannani siis pani poiss padinal vette, Liisu jäi tagasihoidlikult minu ligi ootama, mis edasi saab.
kokkuvõtvalt - sain hakkama küll ja polnudki kõige hullem. kuid kauem kui 1,5 tundi avatud ruumis nendega üksi hakkama saada on küsitav. kui üht last keerutada on OK ja võimalik peaaegu hetkeni mil laps ära tüdib, siis kaks korda nii palju end keerutada, tänan, ei, mitte enam minu vanuses..
pahkluuni vees oli ka teisi lapsi. Harald lähenes ühele silma vaadates ja tüdrukut tasa ning kelmikalt vett pritsides mängima kutsus. Eve-Ly vaatas tagasihoidlikult pealt kuni poja tedagi kelmikalt veega kastma hakkas. julgustasin siis tüdrukuid, et pritsige ka, kuni võõras laps korra isegi käega veest läbi vibutas. mispeale kostus kahe meetri kauguselt tema ema hoiatav hääl - ei tohi! ei tohi teisi veega pritsida!!! hetke pärast olid meie omad mõne meetri kaugusel kõhuli merevett nautimas..
mingil hetke,l ca pool tundi hiljem, leidsin, et rüblikum- Harald oli end pisut üles keeranud ja näitas kuidas riietuskabiini ära kaduda saab. õnneks oli alalhoidlikum Eve-Ly juba asju kokku korjama asunud, nii et laste kokku korjamine võis alata. õnneks oli kallil kaasal ka tööpäev lõppenud ja ta oli juba mulle appi ruttamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar