Ühel päeval sattusin kaks korda erakorralise meditsiini asutusse. ei olnud lõbus.
Poja praegu haige - keha katavad villid ja neist arenenud kärnad, mida retseptiravimiga määrida tuleb.
perearstil käisime neljapäeval, saime suukaudse AB. reedel helistasin ja palusin ka kreemi - kuna sarnane olukord ka varem olnud, siis teadsin, mida perearsti asendajalt nõuda.kirjutati üks tuub. tuubis on 15gr. 4-aastane poja tuli aga ülepeakaela kreemiga kokku määrida. kreemi jagus täpselt neljaks korraks - kaks õhtut, kaks hommikut. täna hommikuks punnid kadunud ei olnud, vaja uut tuubi, et ravi poolikuks ei jääks. ühesõnaga - perearsti apsakas, mida kiirabiarstid peavad siluma.
jõudsime lastehaigla EMOsse umbestäpselt 1130 pühapäeva hommikul. lapsi palju püüdsin mingil hetkel kokku lugeda, kuid sassi läks - lapsevanemad kel lapsed süles siblisid, osadel oli pool suguvõsa kaasas jne üle kümne oli kindlasti, alla kahekümne...
Kõigepealt kurdad oma muret registratuuri. Korpulentne tädi kuulab isikukoodi ja kontrollib ema telefoninumbri ning saadab istuma - teid kutsutakse.
istume, õnneks mitte eriti kaua, kutsuti õige pea. tundus, et enne mõnda teist, kes enne meid istus. Nende hulgas ka üks isa pojaga, viimane istus isa süles ja hoidis peast kinni.. Isa utsitas teda vett jooma, tundus, et poisil oli kõrge palavik.. aga no, ega ma järge ei pidanud, vb tulid nemad ka hiljem.
siis räägime loo ära med-õele. tema vangutab meile pead ja ütleb, et peame pediaatriga rääkima. edasi suhtleb tükk aega edasi-tagasi saalivate kaastöötajatega. tundub, et jutt käib lisaarsti paigutamisest mingisse kabinetti - missugune on vaba ja kas arst on nõus seal tööd tegema. Pojal mõõdetakse temperatuuri (kaenla alt, digitermomeetriga) pulssi näpu otsast ja saadeti istuma - istuge seal paremal, teid kutsutakse. Vaatasin, et enamus inimesi istus vasemal. no küllap meile siis mõni teine arst määrati...
aga ei tuhkagi. istusime ja ootasime. Poja - nii kui ta on - eriti ei istunud. Sibeles edasi.. ja tagasi.. ja pissile.. ja kakale... ja vett tooma .. ja vett jooma.. nii möödus tund.
paljud lapsed olid palju palju haigemad. Üks kes toodi tundus olema välismaalane ja registratuurist kostus pimesool.. ta viidi ratastel voodil kiiresti osakonda.
Paaril, kes istusid järjekorras mõõdeti vererõhku - aparaat toodi koridori ja kogu järjekorra ees toimus siis piuksude saatel mõõtmine. Tundus, et üks med-vend oli koridoris järjekorra jälgimiseks ja jooksvateks ülesanneteks - kellele kanderaami, kellele aparaati, keda oli vaja järjekorrast palatisse saata..
teisi jälgides möödub teinegi tund.
on umbne ja pisut palav. ca 10 aastane tüdruk, kes peale meid tuli ja peavalu üle kurtis emale valjusti, et ta ei jaksa enam, lähme parem ära koju! ema püüdis seletada, et perearst alles homme õhtul vastu võtab - vahepeal mingeid ravimeid tema ei anna...
poiss, kelle isa lisapluusi on märjaks teinud ja laubal hoiab, on uinunud..
uimase näoga vastuvõtu-õde tuiab aegajalt koridoris edasi tagasi. tundub, nagu ta ei suudaks midagi otsustada - ehk siiski avatakse kusagil kolmanda arsti kabinett..
meile on selgeks saanud, et kõik ikka vasemal vastu võetakse, kas mina kuulsin valesti, või ajas ähmis-uimane medõde suunad sassi..
Poja traalib ringi aina tempokamalt ja häälekamalt,püüan vaigistada, et teised lapsed ikka haigemad ja nendel paha kui liiga palju lärmi teed. Saadan ta koridori otsa, et vaadaku, kui kaugelt ma paistan...
vasemast koridori otsast naastes teatab ta, et nüüd on tal teada, kuhu me lähme, kui me järgmine kord siia tuleme - seal on mänguasjanurk. Ma igaks juhuks ei läinud kontrollima kas ja milline - mine tea, millal meie nimi kostub...
Mingil hetkel tuleb arst kabinetist välja ja hüüab kedagi Nastjat.. asjata, veidi aja pärast selgus, et ta oli Nastja kuhugi palatisse saatnud. "pole ime kui varsti omaenesegi nime ei mäleta..." kobiseb arst ja võtab järgmise pisikese patsiendi..
Kusagil peale kahesajandat topsi vett ja kümnendat kukileronimistuuri, vähemalt nelja kiirabiga toodud patsiendi eelisteenindamist ja rohkem kui kolme järjekorrast palatisse juhatatud patsienti kuulen ma lõpuks poja nime hüütavat. ootamise algusest on möödunud ligi kolm tundi...
poja kahesajandat korda tüdinult küsitud "kaua veel!" peale oli mul lõpuks vastus teada - viis minutit, palun istu! Seletanud arstile olukorra, lahenes see kümne minutiga hoolimata poja pidevast ärevusest tingitud jutuvadinast. ta hüples mööda kabinetti peaaegu kontrollimatult ringi nagu elevil kutsikas, suutmata uskuda, et varsti saab õue ja koju.. Selleks et arst saaks mulle rahulikult seletada saaks, saatsin pojakese veetopsi täitma. hea mõte, arvas arst, kuid vaikusehetk jäi napiks, edasi pidime rääkima taas pojaga võidu.
kuulasin veidi ka arsti kurtmist teemal, et paljud patisendid ei ravigi last enne kodus, tulevad aga jooksuga erakorralisse, ilma et valuvaigisti või palavikualandajaga eelnevalt kodus ravida püüaks.. sellest ka meeletud järjekorrad...
ka arstikabinetis, muide, ei olnud MITTE ÜHTEGI mänguasja. üldse ei viidanud kogu koridoris mitte midagi peale laste endi sellele, et tegu on LASTEhaiglaga... lapsi lõbustasid vaid tahvelarvutid, kui see oli meeles olnud kaasa võtta, või vanemate telefonid..
teine kogemus täna õhtust mustamäe EMOga oli positiivsem. vähem kui tund aega läks sisseastumisest kurku kinni jäänud kalaluu eemaldamiseni. järjekord oli küll pikem, kuid oli selge - kui sinu number on 1114 siis 1100 korral on sinu ees umbestäpselt kuraditosin inimest ja numbrite kahanevat järjekorda saab ilusti mitmelt tabloolt jälgida.
konditsioneerid töötasid ja patsientidele oli mõeldud kaks erinevatelt kanalitelt seepi näkku pritsivat televiisorit. inimlik. keegi ei teadnud kellegi nime ega haiguslugu, ei olnud koridoris siblivat med-personali ega viimse piirini kurnatud patsiente.
registratuuris toimus samuti esmane küsitulus, sinna saamiseks võtsid järjekorranumbri, mis kehtis ka med-õele saamiseks ja hiljem arstilegi..
Med-õde, kuulnud mu muret jagas, et mul olevat vedanud - õige arst on täna valves, aga muidu, järgmine kord sama murega tulles, võiks varem jõuda - enne 20.00, siis on kindlalt arst majas.. temperatuuri mõõdeti keele alt digitermomeetriga, samuti tundus nii pulsi kui vererõhu mõõtmine iga patsienti puudutav rutiin olema, nii ka käepael isikuandmetega...
minge ootake, teie number tuleb vastava ukse kohale...
Kuna minu probleemi lahendas teistest erinev arst, siis läks mul ka kiiremini - seekord sain hakkama pelgalt tunnikesega.
kui nüüd pisut mõelda - siis kes lapsevanematest ei annaks mida iganes olukorra teisiti olemiseks - miks ei ole lastehaigla erakorralises ühtegi mulitkat mängivat TV-d. miks ei ole lastehaigla erakorralises numbrisüsteemi, mis lihtsustaks nii laste kui ka arstide elu - keegi ei peaks jooksma patsienti otsides mööda koridori ja ka haigetel lastel oleks lihtsam oodata, nähes et järjekord liigub, mitte pole tuul see, kes inimesi liigutab...
Ometi korraldatakse iga jõulude ajal just lastehaiglale korjandus mingi süsteemi ostmiseks. Miks ei kohelda meie lapsi sama inimväärikusega kui täiskasvanuid?
4. august 2014
4. mai 2014
13. november 2013
kaua oodatud kaunikene
Esmaspäeval peeti lasteaias isadepäeva. hommikul oli ühine pudrusöömine koos issidega.
Meie issi oli absoluutselt ebasobivalt end just sellest päevast lasknud komandeeringusse saata. Sestap pidi väikemees minuga leppima.
Lasteaia ukse taga teatas H: aga tead!, mõnedel lastel ei olegi isa! aga mõnedel on ainult isa!
mina ei suutnud võimalust kasutamata jätta ja teatasin juurde: jah, kullake, ja mõnedel on kaks isa ja kaks ema...
puder oli maitsev. enamus isasid olid ka kohal :)
Täna FBs sattusin sellisele pildile. H silmas pilti juba kaugelt ja kiitis: tital on saba!!
Sirvisime pilte-> ja seletasin pikalt kust lapsed tulevad. ja sedagi, et temal on kaks emmet. sõnakasutus "teise tädi kõhust" ei tulnud minu suust kohe kuidagi välja.
järgnes küsimuste rahe:
- aga kes on teine issi ja kes on teine emme? kus nad on?..
- üks emme on see kelle kõhust sa tulid ja teine emme on kasvatamise emme.
- aga miks??
- sest emme ütles, et tema ei jaksa sind kasvatada - oli täiesti piisav vastus. esialgu. mõne hetke mõelnud, teatas ta:
- üks emme on kasvatamiseks, üks emme on mängimiseks ja üks emme on kõhust tulemiseks!
siis jäi noormees pikemalt mõtlema ja teatas veidi aja pärast -
- mul on kolmas emme ka!
- hmm.. kuidas nii?
- vanaemad on ju ka emmed!
ootan põnevusega järgmisi valgustushetki
3. detsember 2012
lapse kaitsmisest
möödunud nädal on pannud mind sügavalt juurdlema lapse kaitsmise teemal. ja lastekaitse teemal üldisemalt.
Poja jäi novembri lõpus tuulerõugetesse. Eks seda haigust sai veidi oodatud ka - kuu tagasi käisime õeraasul külas, tema pojad ka kordamööda samuti rõugeid põdesid. Mis need tuulekad tänapäeval olema peaksid - päeva-paar pisut palavikku, punnid, mida roheliseks või lillaks või kollaseks täpitada, nädalaga läbi ja kahega taas seltskonnaküpse - ülejäänud elu hooleta.
Aga meil see kahjuks nii kergelt ei läinud.
Laupäeva hommik algas palavikuga. Emmel tööpäev, issi põetamas. Pühapäev, sama lugu - mõned punnid, palavik 38-ringis, kui üle siis sai maha võetud. emme tööl, issi põetamas. kõhuprobleemid - ükski ravim sees ei püsi. Õhtul kodupoole sõites uskusin, et raskem peaks möödas olema - kaasa pole küll väga magad saanud, kuid esmaspäevast võtan põetaja rolli üle. ööd olid rasked - vähemalt korra palavikku alandamist, pidevat põetamist ja joogi pakkumist.
Esmaspäeva hommikul oma vaevatud lapsele otsa vaadates ja endiselt neljakümnele lähenevat kraadiklaasi silmitsedes leidsime, et tuleb arstiga rääkida - palavik ei alane kauemaks kui tunnikeseks ja poja oli loid ja nõrk.
Kutsutud kiirabiekipaaž otsustas, et haiglasseminek on vajalik.
Merimetsa nakkushaiglas paigutati meid nurgapealsesse, eraldi sissekäiguga palatisse. vaade läbi raagus võsa Paldiski maanteele. Aknad õhkasid külma ja tiheda liiklusega tänava müra. Pikkade külmade raudpulkadega lastevoodisse haiget ja õnnetut last panna tõrkus mõtegi. Esimesest kahest päevast mul muud meeles ei olegi, kui et palavik tõusis, ja langetati. alguses küünlaga, hiljem süstidega. kaisus pikutamine ja pidev täpitamine.
Kolmanda päeva hommikul, kui poja oli vaevalt silma lahti teinud, marssis sisse arst ja teatas, et ta tahab kindlalt teada lapse täpset kaalu. Palusin kaalu. öeldi, et see on ukse taga, kuna õde ei tahtnud meid üles ajada. niipea kui arst oli läinud astus sisse parukaga keskealine muukeelne õde, kes püüdis mulle sama seletada - lapse täpset kaalu vaja teada. Harald oli endiselt une- ja palavikusegane, jorises vaikselt. Kannatamatu õde haaras nõrga poisi oma pikkade näppude vahele, mille peale noormees õigustatud kriiske valla päästis. Tormasin ligi, haarasin poja sülle ja käratasin sulaselges eesti keeles - ma tõstan oma poega ISE kui vaja on!
Õde taandus kuid nõudis samas tungivalt, et ma lapse kohe kaalule paneksin. Loomulikult ei olnud noorsand olukorraga rahul, ütlesin õele, et tulgu kümne minuti pärast tagasi. Harald ei olnudki nõus üksi kaalul seisma. tegin siis triki, mida varemgi olen teinud - kaalusin enese koos lapsega ja siis ilma. - hundid söönud, lambad terved.
kolmanda päeva õhtul, peale issi külaskäiku (lahkumine oli muidugi kurb) sain Haraldilt mänguhoos esimese naeratuse. Tundus nagu ta oleks tahtnud mind julgustada - pole midagi, emme, küll ma saan terveks.
samal õhtul nõudis seni voodis olnud poja endale sandaalid jalga - tahan minna!
käisime palati esikus privaatsest külmkapist jogurtit toomas. üks tiir ümber palati andis kindlust, et kui m itte homme, siis ülehomme saame koju kindlasti!
neljas päev. Harald hakkab iseloomu näitama - nõuab riideid. ei mitte neid! hoopis neid sealt! Protestib sõnakalt kõikide arstikitlis inimeste vastu, nõuab issit ja koju ja basseini ja ... palavik ei tõuse enam. igal võimalusel lipsab ta voodist välja - lugema, mängima ("see tool on minu lennuk... see teine on emme oma"), jogurtit tooma, sülle. Haigust meenutab vaid kiire väsimine.
enne lõunaund, peale lõunast annust antibiootikume otse veeni (õe sisseastumisel kostus poja suust peaaegu teatraalne ohe - "jälle!") astusid sisse kaks kitlis tegelast - kaks medõde, ühel käes neerukauss ohtrate arstividinatega, teisel käised kääritud ja ütlesid - "ema võib nüüd koridori jalutama minna!"
kuidas palun? - ei saanud mina aru
ema võib koridori minna, me võtame vereproovi.
vaatan oma unise lapse hirmunud silmadesse, haaran ta sülle ja kinnitan -
ei lähe ma kuhugi!, kuskohast te selle proovi võtate?
vedelikupuuduses kannatanud lapse veri oli nii paks, et õed pidid kätt neljast kohast sorkima enne kui vajaliku koguse kätte said. et ma oleks pidanud kogu see aeg ukse tagant oma lapse nuttu kuulama? selle asemel, et olla last kaitstes lapse kõrval tema valus!?
***
kogu seda nädalat on saatnud väikese poisi kohutav tragöödia.
ma tean tema ema. ma tean tema hooldusvanemaid. ja olen kohutavalt nördinud ametnike tegevuse üle. Ma üha ja aina imestan kuidas on see võimalik, et lapse heaolu jäetakse tahaplaanile. OK, kui lapsevanemad ise pole pädevad - neid ju ei õpetata laste ja üksteisega suhtlema, aga ametnikud - neil kõigil on vähemalt keskharidus, enamikul kõrgem, koolitused vastavalt erialale - sotsiaal-, juriidiline-, või korrakaitse oma. ja ikka on pisikesed lapsed need, kes kakelungi järel kõik endasse korjavad, kelle elutee vundamendile me täiskasvanutena praegunenud kivisid laome.
ma olen adekvaatne ja saan täiesti aru, et kõik emad ja isad ei ole sellised nagu meie. paljud oleksid arsti ütlemise peale koridori jalutama läinudki, võimalik, et varemgi. võimalik, et paljudel pole võimalust olla neli ööpäeva järjest koos lapsega haiglas. kuid sellist ükskõiksust ja vägivaldset loomust ei suuda ettegi kujutada, kes lihtsalt teisele vanemale koha kättenäitamiseks oma isiklike laste inimõigustest niimoodi üle sõidab. või siis teiselt poolt osavõtmatust, et, teadlik olles teise vanema võimalikest käikudest, ise ennetavalt midagi ette ei võta.
Poja jäi novembri lõpus tuulerõugetesse. Eks seda haigust sai veidi oodatud ka - kuu tagasi käisime õeraasul külas, tema pojad ka kordamööda samuti rõugeid põdesid. Mis need tuulekad tänapäeval olema peaksid - päeva-paar pisut palavikku, punnid, mida roheliseks või lillaks või kollaseks täpitada, nädalaga läbi ja kahega taas seltskonnaküpse - ülejäänud elu hooleta.
Aga meil see kahjuks nii kergelt ei läinud.
Laupäeva hommik algas palavikuga. Emmel tööpäev, issi põetamas. Pühapäev, sama lugu - mõned punnid, palavik 38-ringis, kui üle siis sai maha võetud. emme tööl, issi põetamas. kõhuprobleemid - ükski ravim sees ei püsi. Õhtul kodupoole sõites uskusin, et raskem peaks möödas olema - kaasa pole küll väga magad saanud, kuid esmaspäevast võtan põetaja rolli üle. ööd olid rasked - vähemalt korra palavikku alandamist, pidevat põetamist ja joogi pakkumist.
Esmaspäeva hommikul oma vaevatud lapsele otsa vaadates ja endiselt neljakümnele lähenevat kraadiklaasi silmitsedes leidsime, et tuleb arstiga rääkida - palavik ei alane kauemaks kui tunnikeseks ja poja oli loid ja nõrk.
Kutsutud kiirabiekipaaž otsustas, et haiglasseminek on vajalik.
Merimetsa nakkushaiglas paigutati meid nurgapealsesse, eraldi sissekäiguga palatisse. vaade läbi raagus võsa Paldiski maanteele. Aknad õhkasid külma ja tiheda liiklusega tänava müra. Pikkade külmade raudpulkadega lastevoodisse haiget ja õnnetut last panna tõrkus mõtegi. Esimesest kahest päevast mul muud meeles ei olegi, kui et palavik tõusis, ja langetati. alguses küünlaga, hiljem süstidega. kaisus pikutamine ja pidev täpitamine.
Kolmanda päeva hommikul, kui poja oli vaevalt silma lahti teinud, marssis sisse arst ja teatas, et ta tahab kindlalt teada lapse täpset kaalu. Palusin kaalu. öeldi, et see on ukse taga, kuna õde ei tahtnud meid üles ajada. niipea kui arst oli läinud astus sisse parukaga keskealine muukeelne õde, kes püüdis mulle sama seletada - lapse täpset kaalu vaja teada. Harald oli endiselt une- ja palavikusegane, jorises vaikselt. Kannatamatu õde haaras nõrga poisi oma pikkade näppude vahele, mille peale noormees õigustatud kriiske valla päästis. Tormasin ligi, haarasin poja sülle ja käratasin sulaselges eesti keeles - ma tõstan oma poega ISE kui vaja on!
Õde taandus kuid nõudis samas tungivalt, et ma lapse kohe kaalule paneksin. Loomulikult ei olnud noorsand olukorraga rahul, ütlesin õele, et tulgu kümne minuti pärast tagasi. Harald ei olnudki nõus üksi kaalul seisma. tegin siis triki, mida varemgi olen teinud - kaalusin enese koos lapsega ja siis ilma. - hundid söönud, lambad terved.
kolmanda päeva õhtul, peale issi külaskäiku (lahkumine oli muidugi kurb) sain Haraldilt mänguhoos esimese naeratuse. Tundus nagu ta oleks tahtnud mind julgustada - pole midagi, emme, küll ma saan terveks.
samal õhtul nõudis seni voodis olnud poja endale sandaalid jalga - tahan minna!
käisime palati esikus privaatsest külmkapist jogurtit toomas. üks tiir ümber palati andis kindlust, et kui m itte homme, siis ülehomme saame koju kindlasti!
neljas päev. Harald hakkab iseloomu näitama - nõuab riideid. ei mitte neid! hoopis neid sealt! Protestib sõnakalt kõikide arstikitlis inimeste vastu, nõuab issit ja koju ja basseini ja ... palavik ei tõuse enam. igal võimalusel lipsab ta voodist välja - lugema, mängima ("see tool on minu lennuk... see teine on emme oma"), jogurtit tooma, sülle. Haigust meenutab vaid kiire väsimine.
enne lõunaund, peale lõunast annust antibiootikume otse veeni (õe sisseastumisel kostus poja suust peaaegu teatraalne ohe - "jälle!") astusid sisse kaks kitlis tegelast - kaks medõde, ühel käes neerukauss ohtrate arstividinatega, teisel käised kääritud ja ütlesid - "ema võib nüüd koridori jalutama minna!"
kuidas palun? - ei saanud mina aru
ema võib koridori minna, me võtame vereproovi.
vaatan oma unise lapse hirmunud silmadesse, haaran ta sülle ja kinnitan -
ei lähe ma kuhugi!, kuskohast te selle proovi võtate?
vedelikupuuduses kannatanud lapse veri oli nii paks, et õed pidid kätt neljast kohast sorkima enne kui vajaliku koguse kätte said. et ma oleks pidanud kogu see aeg ukse tagant oma lapse nuttu kuulama? selle asemel, et olla last kaitstes lapse kõrval tema valus!?
***
kogu seda nädalat on saatnud väikese poisi kohutav tragöödia.
ma tean tema ema. ma tean tema hooldusvanemaid. ja olen kohutavalt nördinud ametnike tegevuse üle. Ma üha ja aina imestan kuidas on see võimalik, et lapse heaolu jäetakse tahaplaanile. OK, kui lapsevanemad ise pole pädevad - neid ju ei õpetata laste ja üksteisega suhtlema, aga ametnikud - neil kõigil on vähemalt keskharidus, enamikul kõrgem, koolitused vastavalt erialale - sotsiaal-, juriidiline-, või korrakaitse oma. ja ikka on pisikesed lapsed need, kes kakelungi järel kõik endasse korjavad, kelle elutee vundamendile me täiskasvanutena praegunenud kivisid laome.
ma olen adekvaatne ja saan täiesti aru, et kõik emad ja isad ei ole sellised nagu meie. paljud oleksid arsti ütlemise peale koridori jalutama läinudki, võimalik, et varemgi. võimalik, et paljudel pole võimalust olla neli ööpäeva järjest koos lapsega haiglas. kuid sellist ükskõiksust ja vägivaldset loomust ei suuda ettegi kujutada, kes lihtsalt teisele vanemale koha kättenäitamiseks oma isiklike laste inimõigustest niimoodi üle sõidab. või siis teiselt poolt osavõtmatust, et, teadlik olles teise vanema võimalikest käikudest, ise ennetavalt midagi ette ei võta.
4. oktoober 2012
otsin tööd. aktiivselt
on passiivne tööotsing ja on aktiivne. (valgustas mind psühholoog Prt, kelle najal ma töötuna riigi kulul õlga nutmas käin)
passiivne otsing ei tähenda kodus niisama kõhutamist ja valge printsi ootamist, vaid seda, et saadad aktiivselt cvsid, kammid tööotsingusaite ja oled usin kandideerima igasugustele ametikohtadele. kui joppab ja kutsutakse käid loomulikult ka interjuudel. lisaks eelnevale käid korra kuus töötukassas end möllimas.
aktiivne tööotsija aga võtab ja helistab potentsiaalsele tulevasele tööandjale ENNE cv saatmist, peale seda - konkursi ajal ja ka peale konkursi lõppu. iga kord mingi targa küsimusega (nt tööaja kohta, kandideerimise tingimuste kohta või lihtsalt huvi tundmaks kui kaugel värbamisprotsess on).
ma's mõtlesin ka, et hakkan ka aktiivseks. kaua ma ikka istun ja ootan, et millal minu elulookirjeldustele vastatakse. miskit mullemeeldivat töötukassa poolt finantsitud koolitust nii kui nii ei paista.
esimene aktiivne tegu oli ühe kujundaja-koha peale kandideerides, peale konkursi lõppu, peale negatiivset vastust küsimus - et miks nii. millises osas minu CV kaaskandidaatidele alla jäi.
vastus oli üle ootuste positiivne (et mitte öelda poliitiliselt korrektne):
/.../
vahepeal loobusin veel ühest kujundajatööst, sest olen juba lii-ii-ga vana ja liiga kodune ja liiga lastekeskne, et mingile ööklubile alkoreklaamist täistikitud bännereid vorpida - no tõepoolest - liiga igav.
Siis otsis Selver omale assistente, kellede tööülesandeid kirjeldati nii: "Kaupade tellimine kinnitatud sortimendi alusel; väljapanekute tegemise organiseerimine; saaliteenindajate juhendamine ja nõustamine; kaupade tutvustamine teenindajatele; hankijapoolsete koolituste koordineerimine; kaupade tagastamine hankijatele; kaupade varustamine vajalike siltide ja reklaaminfoga; oma kaubagrupi tootetutvustuste koordineerimine; kaupade realiseerimistähtaegadest kinnipidamise jälgimine; allahindluste ja mahakandmiste teostamine" ootused kandidaadile olid ka sobilikud ja kuna pakutavas Selveris olin ma kordi komistanud pussiks-kuivanud porgantitele, olematule kartulivalikule ja takkatipuks suisa halvaksläinud söögile soojaletist, siis leidsin et teades mõningaid puudujääke eelkäija töös, mida kindlasti tahan vältida võiks väljakutse vastu võtta.
täis optimismi ja suurt tahet tööd rabada saatsin CV ja jäin ootama. ja juurdlema aktiivse tööotsija teemadel - et kuidas käituks selline aktiivne otsija minu asemel. mingil hetkel, nädal-poolteist peale konkursi tähtaja lõppu, leidsin, et kaotada pole midagi ja kirjutasin viisaka meeldetuletuskirja stiilis - kaugel teie värbamisprotsess on, kas olen välja praagitud?
vastust ei mingit.
ja siis tuli töömess. kolistasime sõbrantsiga kohale, eelinfo põhjal tahtsin kuulda, mida pakub mulle Prisma, mida räägib töötukassa koolitustest. üksiti lootsin leida hunnikuid tööandjaid mind ootamas ja töötutehorde ukse taga.
Peale tööandjatele esimese pilgu viskamist - paar müügifirmat, lisaks Prismale veel Maxima ja Selver ning Eesti post ja mõni kinnisvarafirma - veeresime läbi puudega inimeste infotunnilt(Arne Kailas, riskirühmade teenusejuht), kus selgus pisut üllatava tõigana, et ka puudega inimesed saavad olla töötute nimekirjas - peamine on tahtlus leida tööd.
Selveri juurde tagasi tulles - töömessile saadetud tibinalt haarasin nööbist ja kurtsin muret - et kuidas siis nii - saada teile CV, ei mingit tagasisidet, siis saada meeldetuletuseks lihtsalt kiri koos CVga, ikka ei mingit... tibin aga teatab - seal töökuulutuse all oli ju kirjas, et võetakse ühendust, kui kanditatuur sobib. teisel juhul ei võeta. Ma siis vabandasin, et ahah, seda ma tõesti ei näinud.
küll aga pakkus ta mulle lahkesti kassiiri ametit - et näete, Järvel just otsitakse, et minge aga kohale (määras ajagi), küsige Pr E ja usutavasti saate peagi tööle.
saabus tööintervjuu päev. Sammusin enesekindlalt infoletti ja küsisin pr E. infotibi vaatas mulle suurte silmadega otsa - keda? seletasin - töömessil anti näete, selline visiitkaart - kirjas kuupäev, kellaaeg, pr E nimi. Ei, sellist ma ei tea, vaadake, ehk on kontoris - kontor on kolmas uks vasakul...
ok, tipsisin kontorisse. sealne sekretär tegi mulle täpselt samasugust nägu - ei, sellenimelist ei tea. õnneks oli sekretär asjakam ja kadus viieks minutiks. naasnuna teatas - minge palun tagasi infoletti, sealt juhatatakse edasi. poolel teel tagasi märkas mind punaseks tõmbunud infoleti tibi ja lehvitas kaugelt.
õige jah- pr E on meil uus, ma ei teadnud, vabandage!
Pr E on venelanna, tuli välja kalaaugust, tema kontor oli puuviljakastide vahel. Ta rääkis soravat eesti keelt, kuid vabandas esmalt, et CV pole temani jõudnud. palus mul endast rääkida -
- kas lapsi on
- ikka, üks kolmene, teine täiskasvanu (kulmukergitus)
- kui vana olete?
- järgmisel aastal 40 (taas kulmukergitus)
- viimased töökohad?
- statistikaamet, enne seda isiklik kirjastus juba aastast 2003
- ahah, olete kindel, et soovite saalitöötajaks? või soovite kassiiriks? meil siin on kõik küll peamiselt universaalid, kuid saalitöötajad on siiski enamuse ajast saalis, kui kassades kiire, siis lähevad appi; kuid kassiirid enamuse ajast kassas, kui vabam moment, siis saalis.
- eee... teate, ma ei ole sellises organisatsioonis töötanud, ma tõesti ei oska arvata (ise vaagisin peas, et kas tahan enamus aega rahadega tegeleda või enamuse ajast kaupasid sättida). võib-olla siiski kassasse.. (meenusid need paar väsinud saalitöötajat, keda hommikusel kellaajal olin suutnud juba silmata)
Pr E ohkas, tundus, et kergendatult ja võttis toru
- saadan Sulle uue kassapidaja
jälle suundusin infoleti tibi juurde. küsima Pr A-d. seekord oli inimene teada ja tuli vaid mõned minutid oodata.
Pr A kontor on teisel korrusel. taaskord enesetutuvustus, kulmukergitused (hää et kogu oma suguvõsa ei pea tutvustama). seekordnegi intervjuu kujunes lüheldaseks. tema tutvus minuga, mina pärisin motivatsioonisüsteemi ning väljaõppe kohta ning seletasin, et ega ma väga täpselt ei tea, kas ma ikka tahan ja sobin teile.
et peale töötasu muid erilisi motivaatoreid ei ole, väljaõpe toimub kohapeal, paar päeva a'3 tundi juhendamist. teisel-kolmandl päeval peaks olema võimeline ise kassas hakkama saama. ja seda kohe-kohe algavate hullude päevade ajal!
lõpuks leppisime kokku, et annan teada hiljemalt 11 oktoobriks - siis temal enne puhkust pilt selgem.
hakkasin juba lahkuma kui pr A tõi lauale trumbid et mind veenda - et rotatsioon ja areng on neil loomulik ja nende majas suisa eeldatud - kuna tegu on peamajaga, siis lihtne "üles" liikuda. üsna pea pidadagi lahkuma kaubasortimendi eest vastutaja...
töömessist veel - osalejate (töötute) hulk oli suhteliselt suur. seevastu infotubade külastatavus oli hämmastavalt väike. võiks ju eeldada, et infot püütakse potentsiaalse tööandja kohta ammutada, eriti kui seda nii - kandikul - pakutakse, aga ei - ca 15 töötut(?) suuammuli kuulamas, null kuni paar küsimust teemakohta ja kõik.
koolitusteemalise ettekande (Karin Andre, tööturukoolituse teenusejuht) lõpuks olin targem vaid paaris aspektis -
a) kui soovitud koolitust osutab firma, kes on väljaspool koolituskaardi nimekirja, siis tuleb sellest teada anda oma konsultandile ning tema informeerib vastavaid isikuid, kes sellega tegelema peaksid, et minu soovitud koolitaja sinna nimekirja saaks.
b) kui koolituse ajal satute tööle minema (ei peagi olema koolitusega seotud) siis koolituse maksab töötukassa ikka ilusti kinni. ainult stipendiumi, majutustuoetust ja sõidukompensatsiooni ei saa.
nüüd siis ei teagi - kas lüüa ebakompetentsele töötukassa tibinale käega ja minna esimesele pakutavale töökohale. või luuserdada veel töötuna ja nõutada omale sääduste ja määruste ja ülemuste lubadustega sillutautd teenuseid juurde...
passiivne otsing ei tähenda kodus niisama kõhutamist ja valge printsi ootamist, vaid seda, et saadad aktiivselt cvsid, kammid tööotsingusaite ja oled usin kandideerima igasugustele ametikohtadele. kui joppab ja kutsutakse käid loomulikult ka interjuudel. lisaks eelnevale käid korra kuus töötukassas end möllimas.
aktiivne tööotsija aga võtab ja helistab potentsiaalsele tulevasele tööandjale ENNE cv saatmist, peale seda - konkursi ajal ja ka peale konkursi lõppu. iga kord mingi targa küsimusega (nt tööaja kohta, kandideerimise tingimuste kohta või lihtsalt huvi tundmaks kui kaugel värbamisprotsess on).
ma's mõtlesin ka, et hakkan ka aktiivseks. kaua ma ikka istun ja ootan, et millal minu elulookirjeldustele vastatakse. miskit mullemeeldivat töötukassa poolt finantsitud koolitust nii kui nii ei paista.
esimene aktiivne tegu oli ühe kujundaja-koha peale kandideerides, peale konkursi lõppu, peale negatiivset vastust küsimus - et miks nii. millises osas minu CV kaaskandidaatidele alla jäi.
vastus oli üle ootuste positiivne (et mitte öelda poliitiliselt korrektne):
/.../
meie küljendaja töö on väga rutiinnse tegevus. Teie CV-st on võimalik välja lugeda, et Teil on sootuks suuremad kogemused inimestega töötamisel, projektide juhtimisel jne, siis igapäevane rutiin arvuti taga, praktiliselt ilma suhtlemisvõimaluseta, ei saa olla Teile rahuldustpakkuv. Edu edaspidiseks!
/.../
eksole - küll on hea kuulda, et oled liiga hea. paraku töökohta see ei too...
vahepeal loobusin veel ühest kujundajatööst, sest olen juba lii-ii-ga vana ja liiga kodune ja liiga lastekeskne, et mingile ööklubile alkoreklaamist täistikitud bännereid vorpida - no tõepoolest - liiga igav.
Siis otsis Selver omale assistente, kellede tööülesandeid kirjeldati nii: "Kaupade tellimine kinnitatud sortimendi alusel; väljapanekute tegemise organiseerimine; saaliteenindajate juhendamine ja nõustamine; kaupade tutvustamine teenindajatele; hankijapoolsete koolituste koordineerimine; kaupade tagastamine hankijatele; kaupade varustamine vajalike siltide ja reklaaminfoga; oma kaubagrupi tootetutvustuste koordineerimine; kaupade realiseerimistähtaegadest kinnipidamise jälgimine; allahindluste ja mahakandmiste teostamine" ootused kandidaadile olid ka sobilikud ja kuna pakutavas Selveris olin ma kordi komistanud pussiks-kuivanud porgantitele, olematule kartulivalikule ja takkatipuks suisa halvaksläinud söögile soojaletist, siis leidsin et teades mõningaid puudujääke eelkäija töös, mida kindlasti tahan vältida võiks väljakutse vastu võtta.
täis optimismi ja suurt tahet tööd rabada saatsin CV ja jäin ootama. ja juurdlema aktiivse tööotsija teemadel - et kuidas käituks selline aktiivne otsija minu asemel. mingil hetkel, nädal-poolteist peale konkursi tähtaja lõppu, leidsin, et kaotada pole midagi ja kirjutasin viisaka meeldetuletuskirja stiilis - kaugel teie värbamisprotsess on, kas olen välja praagitud?
vastust ei mingit.
ja siis tuli töömess. kolistasime sõbrantsiga kohale, eelinfo põhjal tahtsin kuulda, mida pakub mulle Prisma, mida räägib töötukassa koolitustest. üksiti lootsin leida hunnikuid tööandjaid mind ootamas ja töötutehorde ukse taga.
Peale tööandjatele esimese pilgu viskamist - paar müügifirmat, lisaks Prismale veel Maxima ja Selver ning Eesti post ja mõni kinnisvarafirma - veeresime läbi puudega inimeste infotunnilt(Arne Kailas, riskirühmade teenusejuht), kus selgus pisut üllatava tõigana, et ka puudega inimesed saavad olla töötute nimekirjas - peamine on tahtlus leida tööd.
Selveri juurde tagasi tulles - töömessile saadetud tibinalt haarasin nööbist ja kurtsin muret - et kuidas siis nii - saada teile CV, ei mingit tagasisidet, siis saada meeldetuletuseks lihtsalt kiri koos CVga, ikka ei mingit... tibin aga teatab - seal töökuulutuse all oli ju kirjas, et võetakse ühendust, kui kanditatuur sobib. teisel juhul ei võeta. Ma siis vabandasin, et ahah, seda ma tõesti ei näinud.
küll aga pakkus ta mulle lahkesti kassiiri ametit - et näete, Järvel just otsitakse, et minge aga kohale (määras ajagi), küsige Pr E ja usutavasti saate peagi tööle.
saabus tööintervjuu päev. Sammusin enesekindlalt infoletti ja küsisin pr E. infotibi vaatas mulle suurte silmadega otsa - keda? seletasin - töömessil anti näete, selline visiitkaart - kirjas kuupäev, kellaaeg, pr E nimi. Ei, sellist ma ei tea, vaadake, ehk on kontoris - kontor on kolmas uks vasakul...
ok, tipsisin kontorisse. sealne sekretär tegi mulle täpselt samasugust nägu - ei, sellenimelist ei tea. õnneks oli sekretär asjakam ja kadus viieks minutiks. naasnuna teatas - minge palun tagasi infoletti, sealt juhatatakse edasi. poolel teel tagasi märkas mind punaseks tõmbunud infoleti tibi ja lehvitas kaugelt.
õige jah- pr E on meil uus, ma ei teadnud, vabandage!
Pr E on venelanna, tuli välja kalaaugust, tema kontor oli puuviljakastide vahel. Ta rääkis soravat eesti keelt, kuid vabandas esmalt, et CV pole temani jõudnud. palus mul endast rääkida -
- kas lapsi on
- ikka, üks kolmene, teine täiskasvanu (kulmukergitus)
- kui vana olete?
- järgmisel aastal 40 (taas kulmukergitus)
- viimased töökohad?
- statistikaamet, enne seda isiklik kirjastus juba aastast 2003
- ahah, olete kindel, et soovite saalitöötajaks? või soovite kassiiriks? meil siin on kõik küll peamiselt universaalid, kuid saalitöötajad on siiski enamuse ajast saalis, kui kassades kiire, siis lähevad appi; kuid kassiirid enamuse ajast kassas, kui vabam moment, siis saalis.
- eee... teate, ma ei ole sellises organisatsioonis töötanud, ma tõesti ei oska arvata (ise vaagisin peas, et kas tahan enamus aega rahadega tegeleda või enamuse ajast kaupasid sättida). võib-olla siiski kassasse.. (meenusid need paar väsinud saalitöötajat, keda hommikusel kellaajal olin suutnud juba silmata)
Pr E ohkas, tundus, et kergendatult ja võttis toru
- saadan Sulle uue kassapidaja
jälle suundusin infoleti tibi juurde. küsima Pr A-d. seekord oli inimene teada ja tuli vaid mõned minutid oodata.
Pr A kontor on teisel korrusel. taaskord enesetutuvustus, kulmukergitused (hää et kogu oma suguvõsa ei pea tutvustama). seekordnegi intervjuu kujunes lüheldaseks. tema tutvus minuga, mina pärisin motivatsioonisüsteemi ning väljaõppe kohta ning seletasin, et ega ma väga täpselt ei tea, kas ma ikka tahan ja sobin teile.
et peale töötasu muid erilisi motivaatoreid ei ole, väljaõpe toimub kohapeal, paar päeva a'3 tundi juhendamist. teisel-kolmandl päeval peaks olema võimeline ise kassas hakkama saama. ja seda kohe-kohe algavate hullude päevade ajal!
lõpuks leppisime kokku, et annan teada hiljemalt 11 oktoobriks - siis temal enne puhkust pilt selgem.
hakkasin juba lahkuma kui pr A tõi lauale trumbid et mind veenda - et rotatsioon ja areng on neil loomulik ja nende majas suisa eeldatud - kuna tegu on peamajaga, siis lihtne "üles" liikuda. üsna pea pidadagi lahkuma kaubasortimendi eest vastutaja...
töömessist veel - osalejate (töötute) hulk oli suhteliselt suur. seevastu infotubade külastatavus oli hämmastavalt väike. võiks ju eeldada, et infot püütakse potentsiaalse tööandja kohta ammutada, eriti kui seda nii - kandikul - pakutakse, aga ei - ca 15 töötut(?) suuammuli kuulamas, null kuni paar küsimust teemakohta ja kõik.
koolitusteemalise ettekande (Karin Andre, tööturukoolituse teenusejuht) lõpuks olin targem vaid paaris aspektis -
a) kui soovitud koolitust osutab firma, kes on väljaspool koolituskaardi nimekirja, siis tuleb sellest teada anda oma konsultandile ning tema informeerib vastavaid isikuid, kes sellega tegelema peaksid, et minu soovitud koolitaja sinna nimekirja saaks.
b) kui koolituse ajal satute tööle minema (ei peagi olema koolitusega seotud) siis koolituse maksab töötukassa ikka ilusti kinni. ainult stipendiumi, majutustuoetust ja sõidukompensatsiooni ei saa.
nüüd siis ei teagi - kas lüüa ebakompetentsele töötukassa tibinale käega ja minna esimesele pakutavale töökohale. või luuserdada veel töötuna ja nõutada omale sääduste ja määruste ja ülemuste lubadustega sillutautd teenuseid juurde...
Tellimine:
Postitused (Atom)